Eksmiss Kristiina Heinmets-Aigro põhjendab Eesti suurt palgalõhet: mees ei lähe lapsepuhkusele, naine läheb!
Prantsusmaal hakkab 1. jaanuarist kehtima seadus, et palgalõhe vähendamise eesmärgil peavad ettevõtted hakkama deklareerima oma töötajate tasusid. Mida peaks tegema Eestis? küsib nendel valimistel Riigikokku kandideeriv Keskerakonna liige Kristiina Heinmets Aigro, keda avalikkus tunneb kui Miss Estonia 1997.
Veel 40 aastat tagasi oli hinnatud naine Nõukogude Eestis töökitlit kandev kolhoositar, iseseisvuse tulekuga asendus see kostüümi kandva erasektori tegevjuhi ametiga. Olenemata naiste püüdlustest ennast kehtestada, on naiste ja meeste palgavahe pigem suurenenud kui vähenenud.
Sellele on kaasa aidanud muidu igati positiivne emapalk, mis samal ajal elimineeris paljude noorte naiste võimalused saada positsioonikamat töökohta. Emapalk on kindlasti parimaid riigi poolt loodud perede lastesaamist toetav seadus, kuid mitte eraettevõtjate seisukohast. Igal heal on ka halb külg.
Eraettevõtte omanik, palgates endale tööle uue töötaja, arvestab töötaja kvaliteeti ja teab vajalike tehtavate kulude hinda. Iga uus juhtival kohal tööle hakkaja vajab kuus kuud, et süsteemis ennast koduselt tunda ja veel kuus kuud kulub selle kasutamise oskuse lihvimiseks. Järgmine tööaasta kulub eelmise tööaasta kulude tasategemiseks ja alles siis suureneb palgatud inimese väärtus ettevõtja jaoks.
Kui eraettevõtjal tuleb teha valik muidu võrdväärse CV-ga noore naise ja noore mehe vahel, siis valik ei ole raske! Mees ei lähe lapsepuhkusele, naine läheb! Eraettevõtja julgeb võtta riski, kui töötaja eest tuleb maksta vähem. Naisele pakutav palk on väiksem kui mehele! Igati loogiline kasumile orienteeritud eraettevõtte omaniku seisukoht.
Nüüd hakkab kehtima lõpuks paindlikum vanemahüvitise süsteem, mis soosib noorte naiste värvikirevamaid valikuid kindlalt kehtinud must-valges süsteemis. Ka omanikul puudub põhjus eelistada juhiks meest, sest emade võimalus ühildada töö ja pereelu muutub isadega võrdsemaks.
Teine teema on olnud sookvootide kehtestamine, mille üle on aastaid debatte peetud. Olen seisukohal, et ükski sunduslik tehisnõue ei vii soovitud resultaadini, vaid suurendab ebavõrdsust. Miks peaksid hakkama noored meessoost üliõpilased arvestama tööle kandideerides, kas selles ettevõttes on sookvoot täidetud?
Prantsusmaast tuleks võtta eeskuju ja viia riiklikul tasandil sisse nõue palkade avalikustamiseks kindlatel tingimustel. See peaks ettevõtte juhte panema olukorda, kus neil endal vaadates palgafondi kulu naiste ja meeste vahel tekiks küsimärk. Miks peaks sama tööd tegevad naised olema vähem väärtustatud kui nende ametivennad?
