Seepärast tutvustasin ma ennast eelkõige kui eurooplast – Eesti või isegi UK-sidemete rõhutamine tundus selles kiiresti kasvavas 1,4 miljardi elanikuga riigis suhteliselt irrelevantne. Ma tundsin tugevamalt kui kunagi varem, et minu identiteet ja kultuuriline taust oli Euroopa identiteet.
Mäletan, mil vaid seljakott seljas sai võetud laev Belgia Ostende sadamast Ühendkuningriigi Doverisse. Belgia piirivalveametnik vaatas mind kaasatundlikult ning ütles: „Ei usu, et inglased sind, noort poissi, sisse lasevad.“ Mõtles ta muidugi seda, et nägin kahtlaselt järjekordse õnneotsija moodi välja. Tal oli loomulikult õigus – ainult et aastal 2000 pidin ma tegema näo, et olen tavaline turist, mitte Londonisse paikseks jääv tööotsija.

Need neli aastat enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga sain ühes selle liikmesriigis hakkama paljuski tänu nupukusele, visale tööle ning ka heale õnnele. See katsumus oli omaette väärt kogemus – kuid ma ei kahtle hetkekski, et Eesti ametlik liitumine Euroopa Liiduga 2004. aastal oli nii meie riigi kui ka noorema generatsiooni jaoks murdelise tähtsusega.

Rikka ja suure klubiga liitumine aitab ka kõige pisemal uustulnukal saavutada tähelepanu ja respekti, mida muidu oleks väga palju raskem kui mitte võimatu saavutada. Me olime nüüd klubi liige, meil olid samasugused õigused ning me tundsime ennast kindlamalt. Muide, ei tasu alahinnata enesekindlust, mida annab teadmine, et sa konkureerid teistega võrdsetel alustel. Minu elu Ühendkuningriigis tegi Eesti liitumine Euroopa Liiduga kahtlemata lihtsamaks ning andis tõuke ka mu sealsele karjäärile.

Euroopa Liidu kodanikena tunneme ennast julgemalt ka mujal maailmas. Elades viis aastat tagasi Indias, tundsin seda tugevamalt kui kunagi varem. Indias teavad vähesed Eestit – õigupoolest ei tea paljud sealsed inimesed enamikke Euroopa riike peale suurte. Seepärast tutvustasin ma ennast eelkõige kui eurooplast – Eesti või isegi UK-sidemete rõhutamine tundus selles kiiresti kasvavas 1,4 miljardi elanikuga riigis suhteliselt irrelevantne.

Ma tundsin tugevamalt kui kunagi varem, et minu identiteet ja kultuuriline taust, mille kaudu mina suhestusin teistega ning nemad minuga, oli Euroopa identiteet. Samal ajal esimesi agressiivseid märke näidanud Euroopa Liidust väljaastumise kampaania Ühendkuningriigis tundus eemalt vaadates nii väiklane ja suurt pilti ignoreeriv – suurt pilti, milles Aasia on regioonina tõusuteel ning Euroopat saab uues maailmas tugevana hoida vaid ühtsus, mitte killustatus.

Ühendkuningriik siiski saab endale lubada teist valikut. Riigil, mille territooriumil õnnestus võõrvõimul ennast viimati kehtestada aastal 1688, on olemas ajalooline ettekujutus stabiilsusest ka enne Euroopa Liitu.

Eestil on seevastu vaid kaks valikut, nagu teadis president Lennart Meri juba 1996. aastal, mil aktiivsete Euroopa Liiduga liitumise ettevalmistuste taustal talt intervjuus küsiti: „Kas ta ei karda, et Brüssel võib meie jaoks saada samasuguseks diktaadikeskuseks nagu oli nõukogude ajal Moskva?“ Meri vastas endale ebaomaselt lühidalt: „Teil on valida. Valige Brüsseli ja Moskva vahel.“

Õnneks ei osutunud valik Euroopa Liidu kasuks pelgalt valikuks stabiilsuse ning inimeste ja kaupade vaba liikumise heaks. Sellega valisime ka ühised euroopalikud väärtused ja tõekspidamised. Headest asjadest, mis on saanud enesestmõistetavaks, oskame sageli puudust tunda alles siis kui oleme nendest ilma jäänud. Targem on häid asju hoida ja väärtustada, mitte kaotada.

Meil kõigil on asju, mida teeme kirega! Ela ja tööta välismaal, reisi, surfa internetis ja tea oma õigusi Euroopa Liidu kodanikuna Euroopa Liidus.

Artikkel ilmub EUANDME kampaania raames, mida rahastab Euroopa Komisjon. Selle artikli autor väljendab oma mõtteid ning ta ei ole saanud oma arvamuse avaldamise eest tasu.

Jaga
Kommentaarid