Nimelt oli ohus Ruhnuga lennuühendus, kuna lennujaama naabruses ei suuda Šoti mägiveiste pidaja suuri elajaid aias kinni hoida. Nii meeldib neil murukattega lennuväljal käia ja kus nad juba on, seal on ka väljaheited.

Vahetult pärast seda kui oli teatatud, et Pärnust on lennuk startinud, viskasid mehed virtsa ehk koristasid hangudega sõnniku lennuväljalt ära. Sõnnik võiks niigi libeda murukattega lennuvälja veel libedamaks muuta.

Pärnu lennujaama turvamees luges lennukis sõnad peale, lubasime kaamera lennuki salongi, jumala pärast, hoidke kogu aeg kaamerast kinni. Õhuauke pole oodata, aga võite saada ise pihta või veel hullem võib lüüa piloodi kaameraga uimaseks.

Lennuväli on tarastatud vaid ühest küljest – et inimesi eemal hoida. Ülejäänud külgede tarastamist pole vajalikuks peetud. Ja nii pääsevadki pudulojused sinna kuhu neil ei tohiks asja olla. Ühest küljest piirab veel ala kraav, mis aeglustab looma kiirust. Kas muidugi taragi sellist suure massiga looma peab, on iseasi.

Tulu turismist

Nii maandus Ärilehe reporter reede hommikul Eesti lõunapoolseimale saarele, mis saab suurt tulu turismist. Seda muidugi juhul kui saarele ja saarelt pääseb liikuma. Tänavu oli saarel praamijama, mistõttu kohalikud turismiettevõtjad ja poepidajad kandsid suurt kahju, mida aga valitsus ei kompenseeri. Eriti popp on Ruhnu lätlaste seas, jäid nad ju sellest saarest Eesti kasuks ilma ja nii polegi Lätil meresaart. Palju turiste tuleb jahtidega, isegi Austraaliast.

Lennujaama hoone on väike, kuid jahedal ajal mõnusalt soe. Vahest polegi hoone trepi ees olev jalatsite harjamisevõimalus asjaolusid arvestades ebavajalik. Hoones on suur kaal, kus kaalutakse lennukile minev kaup. Kui kraami on liiga palju, jääb midagi maha. Seintel on mitmesugused lennukaardid ning teadetetahvlilt saab teada, millal Ruhnu lennuväljal päike tõuseb ja loojub. Pane või õigel kuupäeval selle järgi kell õigeks, kui muidugi pole pilves ilm.

Kas lend ikka väljub?


piloot Elise Ots

Väga praktiline probleem on see, kas lennuk ikka väljub. Sestap tegime meiegi enne Tallinnast autoga väljasõitu kõne piloodile. Aga ka siis on ikka võimalik, et Pärnusse jõudes selgub, et lennata ei saa. Selle takistuseks pole vaid tuul, vaid ka madalal olev pilvkate, sest lennukit maandatakse visuaalse vaatluse alusel. Imetehnika ja elektroonika ei aita. Meil läks reede hommikul õnneks ja kuigi ilmastik pärastlõunal halvenes, saime ka tagasi mandrile.

Lennuki perenaine on kapten Elise Ots, kes suvel lendab Saksamaal. Juba viis aastat Pärnu-Ruhnu-Kuressaare, kuid ka Pärnu-Kihnu vahet lendava naise kohta on ruhnlastel öelda vaid häid sõnu – ta oskab keerulistes tingimustes kus külgtuul võib õhukeeriseid tekitada lennuki sujuvalt maandada. Kui ta jäi koju, tekkis ruhnulastel suur mure – kus võtta sellele liinile asenduspiloot. Pole see ju mingi superkarjääri võimalustega lennuliin. Leiti üks Saksamaalt, endine hävituslendur. Sellel mehel olid aga omad tembud juures, ilmselt oli pikeerimine lennuväest nii armas, et ta maandas lennuki võimalikult järsult. Või vähemalt sedasi tunnetati.

Lennuk toob ka postipakid

Meie lennuga tuli saarele 80 kilogrammi posti, valdavalt küll pakke, sest eks saareelanikelgi vaja kaugemalt ostelda. Kahes kohalikus poes saavad enamus asju aetud nii kohalikud kui turistid. Aga ega need pole elektroonikakauplused. Tahad telerit, siis tellid. Posti saab kätte postipunktis, mis asub Vitali Gerne poes.

Lennujaama töötaja sõnul oli nõukogude ajal selline juhtum, et oranž tuuletoru või -torbik, mis on posti küljes, lendas minema. Kui aga lennukit tuleb visuaalse vaatluse abil maandada, siis ilma selleta ei tea tuule suunda ega tugevust. See võib ju iiliti muutuda. Piloot oli siis lennujaama teatatud, et tõmmake kiiresti midagi lehvivat üles, et lennuk saaks maanduda. No ja leitigi midagi. Heisati Soome lipp. Kui piirivalve ülem asjast teada sai, tuli pahandus. Kas see on vaid külalegend või juhtus see ka päriselt nii, kes seda enam teab...

Lennu kulud tasus Enefit Green.