Jürgen Ligi sookvootidest: mina olen diskrimineeritud – ma olen keskealine mees ja minu võimalused on sama kvalifikatsiooniga naistest madalamad
Poolteist nädalat tagasi, 20. novembril Tallinnas toimunud, võrdõiguslikkusele ja palgalõhele ettevõtetes ning organisatsioonides keskendunud konverents #jamissiis andis sõna ka tegevpoliitikutele. Konverentsi paneeldiskussioon algas küsimusega, kas sookvoote on vaja või mitte.
„Üks asi, mis minu silmis on alati sookvootide kahjuks rääkinud, on see, et keegi ei taha olla see kvooditöötaja, kes sellepärast juhatuse liikmeks saab. Tavaliselt peaks sind valitama ikkagi su võimete järgi,” kirjeldas Gunvor Kronman, kes on Hanaholmeni Soome-Rootsi kultuurikeskuse juht Soomes.
Küll aga tõdes, et sookvoodid on kõige kiirem tee soolise võrdõiguslikkuseni. „Minu meelest see ergutab väga palju riikides toimuvaid arutelusid – ja seda ennekõike positiivses suunas,” lausus ta. Ka märkis Kronman, et viimasel ajal aktiviseerunud arutelu sookvootide üle Soome ettevõtetes ning seadusemuudatused Norras ja Islandil on aidanud võrdõiguslikkuse arendamisele põhjanaabri juures tohutult kaasa.
Vastates küsimusele, kas ka Eesti vajaks sookvoote selleks, et rohkem naisi osaleks poliitikas või määrataks ettevõtete juhatusse või nõukogusse, oli reformierakondlasest riigikogu liikme Jürgen Ligi vastus lühike: „Me kindlasti ei vaja neid.”
Ligi: hoopis mina olen diskrimineeritud
Ta põhjendas, et tema silmis ei ole need kuidagi kasulikud, pigem peaks laskma asjadel loomulikku rada kulgeda. „Kui me hakkame peale suruma muutusi, põhjustame sellega järjest enam konflikte ja diskrimineerimist. Ma võin öelda, et Eestis on poliitikas juba aastaid olnud positiivne diskrimineerimine. Ja sellest piisab,” leidis ta.
Ühtlasi märkis Ligi, et tema ise kuulub pigem diskrimineeritute hulka. „Ma olen keskealine mees ja ma tean, et minu võimalused on madalamad, kui sama kvalifikatsiooniga naistel,” põhjendas riigikogu liige. Hilisema arutelu käigus rõhutas ta, et tema ambitsioon pole kunagi olnud ministriks saada, kuigi ta on seda neli korda olnud.
Sotsiaaldemokraatide nimekirjas nii riigikogu kui europarlamendi valimistel kandideeriv pikaajaline diplomaat Marina Kaljurand märkis, et ta isiklikult on näinud nii riike, kus sookvoodid on asju paremaks teinud, aga ka riike, kus nendest pole suurt tolku olnud.
„Ma olen rääkinud naissoost parlamendiliikmetega Rwandas, kes esimesel korral said küll parlamenti tänu sookvootidele, kuid teisel korral tänu sellele, et rahvas valis nad sinna,” kirjeldas Kaljurand. Küll aga toonitas temagi sarnaselt Ligiga, et ühiskonnale ei tohi midagi peale suruda, kui ta selleks valmis ei ole.
Eeskujud on kõige mõjusamad muutuse toojad
„Ja kui ma vaatan Eesti ühiskonda, siis ma vabandan ette selle võrdluse pärast, aga me oleme nagu anonüümsed alkohoolikud – me oleme tunnistanud, et meil on probleem, me oleme isegi esimesi samme astunud selle lahendamise suunal, aga tänasel hetkel ma ütleks, et me ei ole [sookvootideks] valmis. Mul on väga raske siin Jürgeniga nõustuda – sest nendel teemadel me ei ole kunagi ühel meelel –, aga ma pean tõdema, et tal on õigus,” lausus Kaljurand.
Tema sõnul peaks võrdõiguslikkuse arendamisel vaatama teiste abinõude, näiteks eeskujude poole. „ÜRO on arutlenud sookvootide üle 50 aastat,” märkis endine diplomaat. Tema sõnul hakkavad asjad muutuma alles siis, kui nii ÜRO kui NATO on lõpuks saanud esimesed naispeasekretärid.
Kaljurand tõi näiteks, et alles siis, kui Ameerikas oli ametis olnud kolm naissoost riigisekretäri – Madeleine Albright, Condoleezza Rice ja Hillary Clinton – hakati ka mujal määrama naisi rohkem diplomaatilistele ametikohtadele ja välisministriteks. „Kui nähti, et naised saavad maailma ühe võimekama riigi välisministri kohal hakkama, muutis see mõtlemist.”
Islandi sotsiaal- ja võrdõiguslikkuse minister Ásmundur Einar Daðason, kes on seda meelt, et Island vajab sookvoote, põhjendas, et nende praktika on näidanud, et naised jäävad poliitikasse märksa lühemaks ajaks, kui mehed. „Üksnes läbi sookvootide või muude abinõude on võimalik tagada, et mehed ja naised on võrdselt poliitikas esindatud. Eesti osas peate te muidugi ise otsustama.”
