OPEC - naftatootjate kartell, mille jõud on iseennast hävitanud
Naftat tootvate riikide kartell OPEC ei ole enam samasugune võimuga kaupleja ning turul toimuva suunaja nagu vanasti, sest vanad tootmise vähendamisega hinna kontrollimise meetodid lihtsalt enam ei tööta. Miks see niimoodi on ning kuidas asjad naftaturul edasi arenevad, kirjutab Kings College Londoni külalisprofessor, 29 aastat British Petroleumis töötanud ning sellest viis aasta asepresidendi ametit pidanud Nick Butler Briti majanduslehe Financial Times arvamusküljel.
Kartellid võivad olla väga võimsad, kuid tavaliselt sisaldub neis ka iseenese hävitamise seeme- sageli läheb turujõu näitamine nii kaugele, et selle tagajärjeks on vastureaktsioonid, mis sammude mõju nullivad. See on ühte lausesse kokku võetult olnud ka OPECi ajalugu.
Vastus kõrgetele, 2008. aastal 150 dollari tasemel tipnenud naftahindadele tuli nii pakkujate kui nõudluse poolelt.
Pakkumise poolelt lisandus gildanafta revolutsioonist USA päevasele naftatootmisele 7,6 miljonit barrelit ning lisa on tulemas. Samal ajal on efektiivsuse suurenemine alates 2000 aastast vähenenud arenenud maailma päevast nõudlust nafta järele 4,4 miljoni barreli võrra.
OPEC leppis küll eelmisel nädalal Viini kohtumisel kokku 1,2 miljoni barreli mahus päevase naftatootmise kärpe, mis tõi ka nafta hinnale kosutust, kuid Põhjamere Brenti 63 dollari tasemel barreli hind on siiski oktoobrikuisest 26% madalam.
OPECi 14 liikmest (pärast Qatari lahkumist) saab vaid Saudi Araabia kärpida tootmist niipalju, et sellest ka hinnatõusuks mingit kasu oleks. Ja isegi Saudi Araabia turujõud on langenud sellisele tasemele, et pidi paluma Venemaa toetust. Viimane ei kuulu aga OPECisse ning usaldada teda seetõttu ei saa, tõdeb autor. Ülejäänud kartelli liikmed on üsnaebaolulised. Neil on hädasti vaja naftast saadavat raha ning need, kes saavad teha väikesi kärpeid- näiteks Araabia Ühendemiraadid ning Kuveit ei võida neist eriti midagi, sest USA gildanafta saab kärpemahud lihtsalt asendada.
OPECi eelmisel nädalal kokku lepitud kärbe on autori sõnul ebapiisav ning hinnad võivad varsti taas allapoole 60 dollari taset langeda.
Ehk siis kunagi nii mõjuvõimas kartell peab kandma valud, samas kui teised saavad tulud. Nii, et miks peakski Qatar seda mängu kaasa mängima?
Kui nõudlus ja pakkumine on tasakaalus, põhjustavad turul igapäevaseid hinnamuutusi poliitilised tegurid. Sellel aasta võtmetegur on Venetsueela toomise vähenemine- oktoobriks oli see eelmise aasta sama ajaga võrreldes vähenenud 26% -ning samuti turu kartus USA Iraani sanktsioonide mõjude osas.
Mõlema mõjuri osas valitseb jätkuvalt suur ebakindlus ning ainus kindel prognoos on, et Qatar ning ülejäänud OPEC vaid lepivad hinnaga ning mingit sündmuste mõjutamise võimu neil ei ole.
Tarkus algab reaalsuse omaks võtmisest
Autori sõnul algabki tarkus sellest, et suudetakse tegelikkust aktsepteerida. OPECil ei ole enam kunagist võimu. Qatari ning mitmete teiste riikide jaoks on mõju see, et neil tuleb lihtsalt iseendaga hakkama saada maailmas, kus vana, tootmiskärbetega hinna kontrollimise meetod enam ei tööta.
Iga riik peab oma ressurssidega parimal võimalikul moel toimetama. Pärast 50 aastat kestnud naftaekspordi najal elamist tuleb neil nüüd hakata investeerima tööstustesse, mis loovad töökohti ning edasise majanduse jätkusuutlikkuse tagamiseks raha sisse toovad.
Qatari turvaline LNG äri on andnud neile teistest tootjatest parema positsiooni ning lisaks on riik majanduse diversifitseerimisel (hajutamisel) olnud paljudest teistest edukam. Saudide algatusel Qatari suhtes eelmisel aastal väidetava terrorismi toetamise tõttu rakendatud sanktsioonid kinnitasid riigi nägemust, et juba niigi oma mõjuvõimu kaotavale kartellile ei saa loota.
Autor märgib, et Qatari otsus OPECist lahkuda ei ole ainult umbusaldusavaldus organisatsiooni suhtes, see on tunnistus sellest, et turg on muutunud. Qatar on esimene kartellist lahkuja, aga ta ei jää viimaseks, tõdeb autor.
