Societe Generale'i versioon asjadest on selline, et pank toetas juhtumi ajal kogu aeg Tadjievit. Probleemid tekkisid pigem hiljem. Nimelt olevat pangatöötaja saatnud konfidentsiaalseid emaile oma naisele selle kohta, kes olid panga laenukliendid.

Küsimus kellel on õigus maksab 4,7 miljonit eurot. See on summa mida Tadjiev Pariisis töökohtus nõuab. Kahe poole jutt juhtunust erineb nagu öö ja päev, kuid mõlema versioonid on dramaatilised. See heidab ka valgust riigile, kus majandus- ja inimõiguste reformid algasid alles kahe aasta eest.

Tadjiev palgati Societe Generale'i poolt 1997. aastal, kui pank avas Taškendis kontori. Lõpuks edendati ta kontori juhiks. Tema naine, Guzal Tadjieva, nõustas Euroopa ettevõtteid kes püüdsid saada Socete Generale'ilt finantseerimist Usbekistani projektide jaoks. Usbekistani juhtis tol ajal 27 aastat võimul olnud autokraatne president Islam Karimov. Ta oli president surmani. Tema režiimil oli kombeks piinata kriitikuid ja heita vangikongi tuhandeid poliitvange, kirjutab Bloomberg.

2008. aastal lõpetas pank Usbekistanis tegevus. Tadjiev viidi üle tööle Pariisi panga peakontori lähistele, kus ta töötas panga Kesk-Aasia porfelliga. Siis 14. märtsil 2011 reisis ta naisega Taškenti. Tema läks sinna tööasjus. Kohe saabudes pandi neil käed raudu süüdistusega korruptsioonis. Neid peeti kinni Usbekistani salateenistuse kongides.

“Teda peksti, jäeti alasti kongi kus aken oli avatud kui väljas sadas lund ja olid külmakraadid,” rääkis kohtus tema advokaat Nicolas Demard.

Paarikest survestati, et nad tunnistaksid, et nad andsid raha Societe Generale nimel ühe fraktsiooni juhile kes pidi asendama vananevad diktaatorit. Neil ei jäänud vangistusest pääsemiseks muud üle kui tunnistada, kuigi nad ei võtnud omaks raha ülekandeid.

Kui Tadjiev jõudis tagasi Prantsusmaale, rääkis ta kõik Societe Generale'ile ära. Pank ütles, et ole sellel teemal vaikne. Societe Generale teatas, et neil on juba piisavalt probleeme, kuna panga kaupleja Jerome Kerviel põhjustas rekordsuure kauplemiskahjumi. Lisaks oli vaja kaitsta investeeringuid Usbekistanis.

2012. aasta algul andis Usbekistan Interpoli üleilmse vahistamiskorralduse pankuri kinnivõtmiseks. Ainus põhjus miks teda juba Prantsusmaal kinni ei võetud, oli seik, et Prantsusmaa ei jälginud Interpoli vahistamiskäske. Kuid see teda ei päästnud. Neli päeva hiljem Hispaanias puhkusereisil võeti ta kinni. Enam kui kuus kuud oli ta Madriidi vanglas ning ta ei saanud mingisugust märkimisväärset abi Societe Generale'ilt.

Siis sai mehe mõõt täis ja ta kirjutas kaks kirja panga juhatuse esimehele Frederic Oudeale paludes abi. Kuus kuud hiljem näitas pank talle ust. Kui algul oli vallandamise põhjuseks tööga mitte hakkamasaamine, siis paar kuud hiljem oli juba põhjuseks naisele saadetud emailid, rääkis Demard.

“Ma palusin abi ja ma sain kinga kuna ma ei nõustunud enam vaikima,” ütles Tadjiev kohtumisel pangatöötajatega.

Societe Generale keeldus kommentaarist.

Societe Geenrale'i advokaat Arnaul Chaulet rõhutas kuulamisel, et pank andis alalist abi Tadjievile. Ka pole pank süüdi selles mis juhtus Tadjieviga Usbekistanis. Ta märkis, et kui pank oli lõpuks avastanud aastatel 2009-2011 toimunud infolekke, polnud teist valikut kui lasta Tadjiev lahti.

“Avastasime, et 2009. aastast 2011. aasta märtsini saatis Tadjiev Tadjievale 300 juhul pangasaladusega kaetud infot,” ütles Chaulet. Saadetud informatsioon oli väga tundlik, sisaldades klientide nimesid ja konkreetsete rahastusprojektide summasid.

Chaulet kirjeldas paari ärisuhet sedasi, et Tadjieva töötas CIFALi jaoks, kes nõustas Euroopa ettevõtteid, kes tahtsid Usbekistani investeerida. Tadjieval polnud mingit seost Societe Generale'iga. Kui ta osales mõnes tegevuses, siis oli ta kliendi nõustaja ettevõtetele, kes kasutasid panga finantseerimist.

“Miks pank vaikis 2011. aastast 2017. aastani,” küsis Demard. “Aga seetõttu, et ta oli vait. Kui Tadjiev kirjutas Oudeale, muutus kõik.“

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid