Kas euro needus? Mees käitus raha paigutades justkui ratsionaalselt ja ikka tabas teda kaotus

Päev enne euro sündi 31. detsembril 1998. aastal andis üks prantslane, nimetagem teda Jean Dupontiks, uusaastalubaduse.

40-aastane insener kartis pensionisüsteemi pärast. Seetõttu otsustas võtta ise vastutuse oma finantstuleviku eest. Päev enne euro sündi (paberrahad ja mündid tulid aastaid hiljem) leidis ta, et euro tulek tähistab uut Euroopa saabuvat majanduse õitsenguajastut. Et pangandus on sisuliselt võimendusega majanduses toimuva nägemuse võtt, otsustas ta hakata igapäevaselt regulaarselt investeerima Euroopa pangandussektori aktsiatesse. Just investeerima, mitte kauplema, kuna ta kasutas meilgi ülipopulaarset osta-ja-hoia strateegiat, mille raames meiegi regulaarselt panustame II pensionisambasse.

Mis pidi olema põhjuseks, et kõik poleks pidanud minema hästi? Euroopa majandus kasvas kümne aasta kiireimas tempos. Saksamaa majandus oli Saksamaade taasühinemise järel paremusele pööranud. Enam kui kümme Kesk-ja Ida-Euroopa riiki ootasid EL pääsemise sabas. Pikaajaliseks majanduskasvuks oli põhjuseid jalaga segada. Valitses internetibuum, mida küttis usk IT-l põhinevast uuest majandusest.

Karm reaalsus. 31. detsember 2018.

Nüüd 60-aastane Dupont peab leppima, et tema investeerimistrateegia tõi tohutu tagasilöögi. Kui dividende mitte arvestada, siis 20 aastat igapäevast investeerimist euroala pangandussektorisse tõi rahakaotusi 98,5 protsendil päevadest. Ainult 1,5 protsenti investeeringutest sai tehtud odavama hinnaga kui 28. detsember 2018, kirjutab Reuters.

Ausaltöelda ei tea mees, keda süüdistada. 2008. aasta suur finantskriis võiks olla üheks põhjuseks.

Samas tema ameerika veli Jonathan Bridges kasutas analoogset strateegiat USA pangandussektori aktsiaindeksi peal ja temal investeeringud olid 50 protsendil päevadest edukad. Maailma 2008. aastal suurt finantskriisi läte oli USA rämpshüpoteekvõlakirjades. USA oli selle keskmes ja ikka sai USA pangaaktsitega paremini teenida.

Dupont võib ka otsida seletust euroala nigelast majanduskasvust, 2011. aasta valitsuste võlakriisist või ülimadalatest ja isegi negatiivsetest intressitasemetest.

Aga ikkagi ei seleta nendest asjaoludest miski miks euroala pangandussektori aktsiaindeks kaotas 20 aasta jooksul 2/3 oma väärtusest. Kui ta poleks ratsionaalne mees, võiks ta arvata, et euro on neetud.