Vandeadvokaat: Kiviõli sundvõõrandamine viitab „Rail Balticu seaduse“ puudujääkidele ja korruptsiooniohule
Lõppenud aasta juunis riigikogus vastu võetud kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS), mida rahvakeeli kutsutakse ka Rail Balticu seaduseks, eesmärk oli arusaadav - lihtsustada riigil avalikes huvides suurte taristuprojektide elluviimiseks vajaliku kinnisvara sundvõõrandamist. Paraku jättis seadusandja arvestamata, et alati leidub neid, kes oma sõrmi võõrast meepotist eemal ei suuda hoida. Kohe seaduse vastuvõtmise järel on realiseerunud ohud, mille eest juba suvel hoiatati.
Peamine probleem seisneb selles, et seadus jätab täpselt defineerimata, milline peab olema „avalik huvi" sundvõõrandamise läbi viimiseks. Seaduse vastuvõtmise järel antud teleintervjuus põhjendas majandus- ja taristuminister Kadri Simson uue seaduse vajalikkust nt riigipiiri välja ehitamisele ette jäävate maatükkide omandamise lihtsustamiseks või suurte tee-ehitusprojektide kiirendamiseks. Kõigil nendel juhtudel on avaliku huvi olemasolu üsna ilmne.
Umbes samal ajal kerkis aga Kadri Simsoni lauale sahtlipõhjas 10 aastat lebanud kaasus, millega Alexela gruppi kuuluv Kiviõli Keemiatööstus soovib, et riik aitaks ettevõttel teistelt eraomanikelt sundvõõrandada ja anda tema kasutusse Põhja-Kiviõli põlevkivikarjääris kaevandamiseks kokku umbes 230 hektarit maad. Kuigi Kiviõli Keemiatööstus esitas naabermaade sundvõõrandamise taotluse juba 2009, kui kehtis varasem seadus, seda taotlust seni ei lahendatud. Nüüd on riik asunud aktiivselt tegutsema, et põlevkivi Kiviõli Keemiatööstus poolt kindlasti kaevandatud saaks. Seda nõuab väidetavalt avalik huvi.
Seadusega on soovitud vähendada maaomaniku võimalusi oma maa sundvõõrandamisele vastu seista, taandades vaidlused kinnistu eest makstavale hinnale. Kiviõli juhtum aga viitab sellele, et isegi kui riik avalikku huvi väidab, on küsitav, kas see tegelikult ka sundvõõrandamist õigustab. Millist rolli mängivad teiste eraomaniku huvid? Teised avalikud huvid (keskkond jt)? Kas maaomanik saab üldse avaliku huvi ülekaalukust kahtluse alla seada, kui riik seda väidab? Need küsimused tekivad eriti juhtudel, kus tegelikku kasu sundvõõrandamisest saab teine eraettevõtja.
Tavaliselt peaks üks isik teise isiku maa kasutamiseks temaga kokkuleppe sõlmima ning riik ei peaks sellistesse suhetesse sekkuma. Teistsuguse praktika aktsepteerimine tähendaks, et igaüks võiks naabri maale näiteks elektrijaama või spordikeskuse kavandada ning riigi käest selle maa sundvõõrandamist nõuda väites, et seda on vaja üldistes huvides.
Maaomanike lihtsustatud arvutus näitab, et riik annaks Kiviõli Keemiatööstus kasuks suundvõõrandamisega alad, kust Alexela kontsern võiks saada tulu kuni 150 miljonit eurot. Ei ole teada, mis tingimustel riik Kiviõli Keemiatööstusele sundvõõrandatud maad annaks, kuid ilmselgelt saab Kiviõli Keemiatööstus kätte maa miljoneid eurosid odavamalt, kui seda kokkuleppel ostes. Vastupidisel juhul selline skeem ei toimuks. Seega tegutseb riik justkui Kiviõli Keemiatööstuse tööriistana, tehes ära „musta töö" maaomanikega vaidlusi pidades. Õiguslikult võib riigi selline tegevus eraettevõtja soodustamisel olla käsitletav ka riigiabina.
KAHOS näol ei ole tegu tingimata halvasti koostatud seadusega, aga arvesse on jäetud võtmata ohud, mida selline ülekaaluka avaliku huvi mõiste lahtiseks jätmine endaga praktikas kaasa toob. Lisaks korruptsiooniohule on inimestel praktiliselt võimatu ette näha, millal sundvõõrandamist õigustav avalik huvi esineb ja millal mitte. See võib sundida inimesi nõustuma oma maade loovutamisega ka olukorras, kus tegelikult avalik huvi puudub. Konflikt põhiseadusega paistab.
