Kaldoja energeetikutest: nad ei ole mingid lõvid, esimesel korral olid väga ehmunud
„Me ei saa seal nuiaga lihtsalt pähe peksta ja öelda, et kuulge, olge vait ja tehke tööd. Me peame ka nende probleeme nägema,” põhjendab ta. Energiafirma nõukogu juht meenutab, kuidas ta esimest korda energeetikute ametiühinguga kohtus.
„Nad ei ole mingid lõvid. Kui ma esimest korda nendega kohtusin, siis nad olid väga ära ehmatanud. Kuni selle hetkeni, kui ma uksest sisse astusin, nad ei arvanud, et ma nendega kohtuma tulen. Ma küsisin, kas te olete relvastatud, pean ma kartma midagi? Nad ütlesid ei. Siis istume maha ja räägime,” kirjeldab Kaldoja.
Kuna ta näeb nii Eesti Energial kui Viru Keemia Grupil – ehk kahel Ida-Viru piirkonnas tegutseval põlevkiviettevõttel – tugevat positsioon Eesti majanduses tervikuna, ütleb ta, et nad on Ida-Viru piirkonnas tegutsedes püüdnud haridust ja töökohti omavahel siduda. „Me oleksime üliõnnelikud, kui me saaksime kõik keskastmejuhid ka Ida-Virumaalt, aga seda on väga raske teha,” lausub Kaldoja.
Nii töötabki Eesti Energial piirkonnas juhte, kes sõidavad sinna nii Tallinnast kui Tartust. „Ma olen suhelnud mitme ettevõttega, kes toovad sealt Tallinnasse tööjõudu. Ma olen öelnud, mis te teete, sõbrad? Parem istuks maha, räägiks, kus teie kulud on, püüaks riigi käest mingisuguseid regiooni toetusi saada. Et te jumala eest ei tooks inimesi sealt ära!” kirjeldab ettevõtja.
Tema sõnul on väga suur oht, et sellised olukorrad hakkavad lõpuks perekondi lõhkuma. „Kujutage ette, mis juhtub – inimene tuleb siia, ta hakkab teistsugust elu elama, aga tal on pere seal. Pered purunevad, lapsed kannatavad selle all,” nendib Eesti Energia nõukogu juht.
Sellest, mida arvab Eesti Energia nõukogu juhtiv ettevõtja taastuvenergiatoetustest, Elektrilevi eraldamise plaanist ja paljudest teistest Eesti Energiaga seotud küsimustest, loe lähemalt teisipäeval avaldatud Eesti Päevalehe loost.
