Reedel avatud näitust uudistama tulnud Eesti Panga asepresident Madis Müller märkis, et kodurahad on nagu vanaaegsed krüptorahad.

Nagu praegu krüptorahasid ei lasknud ka kodurahasid ringlusesse valitsused ega keskpangad. Selliste kodurahade emitendid olid erinevad organisatsioonid alates spordiseltsidest kuni kõrtsudeni.

Tähelepanu pälvis näiteks münt, millel oli kujutatud jalgratast. Tegemist on Tartu spordiseltsi Taara rahaga. 1898. aastal asutatud seltsis tegeleti peamiselt jalgrattasõiduga, kuid tehti ka näitemängu.

Tartu tarbjate ühisuse Consumverein Dorpatil oli omavahendite nappus, mistõttu käivitati oma kodurahasüsteem. Liikmed said oma žetoonidega tasuda tehingute eest Tartu kaupmeeste juures, kellega olid sõlmitud vastavad lepingud. Kaupmehed viisid žetoonid ühisuse kassasse, saades vastu sularaha. Kaupmeeste makstavast rahast lahutati maha kokkulepitud allahindlussummad, mis läkid ühisuse kasumisse.

Žetoonid tekitasid mõningast segadust, kuna talupojad pidasid neid läikivaid viiekopikalisi žetoone viierublasteks kuldmüntideks ja said seetõttu suurt kahju, kui osad ühistu liikmed nende kergeusklikust ära kasutasid.

Esindatud on ka kõrtsurahad – ehk joogimündid.

Vanimad teadaolevad Eesti kodurahad on pärit 16. sajandist – Tallinna linnarahad, mis võisid olla arvestusmärgid tehtud tööde eest.

Nagu krüptorahasid kutsutakse ka kodurahasid inglise keeles tokeniteks. Ja sarnaselt krüptorahapettustega sai ka žetoonidega tünga.

Kaupo Laan, kelle kogust on mündid kohvrites välja pandud, hakkas juba viieaastaselt münte koguma. Ta sai karbi vanade müntidega, kus oli nii tsaariaegseid hõbekopikaid kui ka saksa aegseid raudmünte. Varsti kogus pea kogu suguvõsa talle münte, tuues välisreisidelt alles jäänud mündid noorele numismaatikule.

Internetiühendus tõi talle suure šoki.

„Ebay's oli lehekülgede kaupa münte, millest mul aimugi polnud,“ rääkis ta. „Otsustasin siis jätta USA mündid ameeriklastele ja saksa mündid sakslastele ning asusin Eesti münte koguma.“

Suure osa kodumüntidest sai ta 2008.-2009. aasta majanduskriisi ajal, kui teistel polnud raha, kuid temal oli, mistõttu ta ostis kahel oksjonil kõvasti. Ilmselt oli tegemist kellegi suurema mündikollektsiooniga.

Müntkodurahade hinnad olenevad haruldusest ja seisukorrast. Odavamate müntide hinnad algavad umbes paarikümnest eurost. Kui palju erinevaid müntkodurahasid on välja antud ja eriti millistes tiraažides, pole teada. Levinumaid on ehk münditud tuhandetes. Palju neist ligi 150 aastat hiljem alles on, on iseasi.

Kallima üksiku mündi ostis ta 5000 euro eest. Tegemist ei olnud müntkodurahaga, vaid Eesti kuulsaima mündiga - 1926. aasta kümnemargasega, mis löödi valmis, kuid rahareformi lähenedes valdav osa müntidest hävitati.

„Praegu võib selle eest küsida ka 10 000 eurot,“ märkis ta.

Kodurahamünte õnnestub tal aastas osta ehk 1-2 tükki. Enamus münte tuleb teiste kollektsionääride käest, kuid on ka maa seest leitud. Praegu on tema kogus sadakond kodurahamünti.

Kokku on näitusesarjas kuus näitust. Tsaariaegseid Eesti müntkodurahasid saab näitusel vaadata kuni 16. veebruarini.