Majandusanalüütik: poliitikute lubadusi arvestades tundub, et saame poliitkaubamajast osta arutult kalli auruti ja pöördnugadega külmkapi
Kõik pidukonnad on nüüdseks märtsivalimisteks (või märtsiiidideks?) oma valimisplatvormidega uhkelt ülesse rivistunud. Nagu pidukonnad ise väidavad, siis on tulemas kõigi aegade suurim, peaaegu eepiline, lahing, kas minna edasi või minna tagasi.
Üks väike probleem poliitilise sõnaseadmisega muidugi on, sest on veidi segane kas tagasi tähendab tavakeeles edasi või edasi-tagasi, kuid poliitenesereklaamis on see üpris kõrvaline küsimus. Meile lihtsalt teadmiseks, et sõna mõttest arusaamiseks tasub sõna siduda selle kasutajaga, mitte tavakasutusega. Võib tekitada eksliku mulje. Retoorika on vägev, kuid kui vaadata esitatus kaubavalikut (valimislubadusi), siis on uut, seda enam eepilist, vähe.
Kahjuks peetakse meid teiega poliitmaailma poolt jätkuvalt refleksidel põhinevateks Pavlovi koerteks, mitte mõtlevateks ega loovateks inimesteks. Kuigi ei saa salata, et platvormide sõnaline osa on muljetavaldav, siis lähemal uurimisel on põhitegevuseks ümberjagamine erinevate ilunimede all. Tegelikult on see just see, mille kohta kunagine USA president tabavalt märkis „Demokraadid nõudsid ka „varade, sissetulekute ning võimu õiglasemat jaotamist" - see oli eufemism töötavate ja midagi tootvate inimeste sissetulekute konfiskeerimiseks ja seda mittetegevatele inimestele ümberjaotamise kohta."
Nii ongi, et sõnavõnkelisi lubadusi on inforuum tihkelt täis. Kõlab ju toredalt, et igaüks loeb (kirjutab, joonistab, aga parem oleks kui ka arvutaks) ja õiglane riik kõigile, kuid ...Kaeme perra, milline oli viimane võrdsuse tulem?
Minu pensionil olev hea kolleeg näiteks kaotas eelneva võrdsustamise tuhinas umbes 60 eurot pensionist (ehk kogu II samba), mis paneb arvama, et tema ei ole igaüks, tema ei loe. Kuna tema pole igaüks ega loe, siis pole talle ka võrdset riiki ette nähtud? Nüüd ta juba eelnevalt kardab, kui palju tema ausalt teenitud raha Dr Riik maha loeb, et tekitada veel võrdsemat riiki kõigile, kõiges. Vaat selline piinlik lugu. Sõnad ja teod ei lähe kokku.
Võrdsed võimalused on valimistuhinas asendunud kuidagi märkamatult võrdsete tulemustega. Kuid need võrdsed tulemused pole mitte töö järgi vaid jagamises ja sellest ühiskonna allakäik algabki. Esialgne täiesti normaalne hädaliste aitamine läheb üle kehvapoolseks „sotsialismuseks".
Igaüks loeb, kuid ei arvuta
Lubadusi on palju, kuid arvutusi nende maksumusest ja mõjust (majandus)keskkonnale kesiselt. Küsimusele maksumusest vastatakse na moka otsast, et no mis see ikka maksab, vast pool miljardit või ...Pool miljardit meie raha? Kuskohast see tuleb? Kas Dr Riik võtab jälle naabri Mallelt, et anda Kallele? Kas Mallelt võttes on riik võrdsem?
Mis aga valimiskaubamajas veel meelt kriibib on see, et kuigi kasutatakse vahel ka sõnaühendeid, mis räägivad inimesest, siis enamus poliitinimesi tahab ehitada hoopis Riiki. Küll võrdset, küll tõhusat, kuid siiski riiki, bürokraatiamasinat. Mitte inimese loovust valla päästvat loomingupalangulist keskkonda vaid just riiki. Rohkem riiki! Rohkem riiki on lihtsalt rohkem meie ühise raha põletamist bürokraatiaahjus.
Selline ühiskond arvutab, mitte ainult ei loe, ja me oskaksime poliitinimesele öelda, kui keegi teatab, et tema lubadused maksavad pool miljardit, et, oot-oot, kuskohast meie selle võtame, mida teie lubate ja et pool miljardit pole veel kogu tõde lubaduste maksumusest. Nimelt, maksad ja maksad, mille eest ei tea, miks maksad ka ei tea, sest vastutust, initsiatiivi ja arvutusoskust ei ole.
Näiteks kui tahate osta autot, mille soodushind on kuskil 17 000 eurpot (kasko aastamakse 480 eurot) , siis selle esimene sissemakse (u 15%) on umbes 2565 eurot ning olenevalt kas tahate seda autot välja osta (5a) või jätta jääkmaksumusega (30%), siis maksate iga kuu kuumaksu 176-255 eurot. Kuid nagu teate, ka uus auto vajab kütust, kindlustust jne ehk tagasihoidlikult 200 eurot kuus läheb lisaks. Seega kujuneb meie väljaminekuks igakuiselt 400-500 eurot.
Pool miljardit lubadusi on nagu autoostu 2562-eurone sissemakse, kuid auto eest tuleb siiski lõppkokkuvõttes välja käia üle 18 000 euro (+kütus, kindlustus, hooldus jne).
Kuid ka see pole auto elukaare kogumaksumus, sest millalgi tuleb hakata autoga tihedalt ülevaatusel ja üpris kalli remondionu juures käima. Erinevalt autost, et peame 5 aastat ja ostame uue, on ühiskonnas raha ümberjagamisega (näiteks pensionisüsteemiga) niimoodi teha ei saa, see on igavene. Mille täna valeprohvetite õhutusel ostame, seda jääme maksma aegade lõpuni või süsteemi kokkukukkumiseni. Vaat selline lugu.
Kuid kõigepealt, enne auto ostmist (või pensionide kergitamist) peame me teadma, kas meil selleks raha ka on ja kuskohast me selle näpistame? Meie kõigi ressursid on ju piiratud, isegi Dr Riigil ( sest meie ressursid on piiratud).
Esiteks, selleks, et endale autot osta, peate piiratud ressursi puhul kuskilt kokku hoidma (või varastama), nii ka poliitinimeste lubadustega, need on kogukulude ja kogumõjudeni läbi arvutamata. Kuskohalt kokku hoida (või kellelt varastada) pidulikul valimisüritusel muidugi rääkida ei tihata, mis jätab meid, valijaid, teadmatusse edasiste koormiste osas.
Igavikuline igaüks parema võrdsuse poole?
Kõik lubadused on toredad, südantsoojendavad. Arvatavasti võiks neid käsitleda kui inimeste empaatiavõime testi. Osa neist vajalikud ja osa isegi võimalikud. Kuid neid kõiki ei saa teha kohe ja korraga. Siinkohal muutubki empaatiavõime test poliitinimeste pidetuks egotripiks.
Viimane kord kui Dr Riik tõeliselt lopsaka lubadustäitmiste KOLE kokku pani ilmselt arvestusega, et ta on üheaegselt leiutanud nii perperum mobile kui leidnud Tarkade kivi, siis tänaseks on selle tulemusel keset häid aegu Dr Riigi reservid vaikselt ära aurustunud. Dr Riigi kätte hoiule antud Haigekass ja Töötukassa (ja teiste lihtsameelsete) reservid jätavad petliku mulje justkui oleks reservidega kõik korras, kuid ei ole, reserv on tegelikult võlg, võõras raha. Tegelikult tuletab olukord veidral kombel meelde USA ühe omaaegse suurima äriettevõtte Enroni skeemi, milles kahjumid peideti „loova raamatupidamise" käigus kõrvalfirmadesse või muudeti „instrumentideks" ja aktsionäridele näidati vaid kasumeid, kuni .... maailma suurimaid äriimpeeriume hävis olematusse hirmkiirelt koos investorite ja pensionäride rahaga. Hoiatav näide igatahes.
Eriti õpetlik on see kollaps, kui poliitinimesed panevad oma lubadustepuud kokku nüüd juba mitte nii häid majandustingimusi oodates kui eelmisel lubadusteajal. Oma asjade jonksu saamiseks on vajalikud märgatavalt põhimõttelisemad muudatused, kui naabri Malle rahakotti tuulutamas käia.
Eh, tegelikult me ju ei tea isegi seda, kelle rahakotti tuulutama hakatakse. Me ei tea oma valikute tegemisel mida millega või keda kellega võrrelda.
Peavoollased oleksid nagu kollektiivse vaikimisvande andnud, et nad mitte mingil juhul ei esita meile teiega arvutusi oma lubaduste maksumusest, energiatõhususest ega kõrvalmõjudest. Mida me siis võrdleme? Ilusaid lubadusi? Kunstipäraseid sõnaseadeid? Plakatite tingnägusid? Tegelikult ei pakuta meile, tarbijatele, poliitkaubamajas võrdlusmaterjali. See on ülim defitsiit, kuid me oleme sellega juba harjunud (ja ilmselt paljud ka leppinud kui paratamatusega) nagu Vaheriigi ajal lettidel laiutava tühjusega. Kuid kui te praegu meie päriskaubalette vaatate, siis te saate aru, et letitühjus pole paratamatus, see on vaid süsteemi vigasus ja meie mõttelaiskuse tulem.
Kuidas mõtlevast inimesest arenes ... Pavlovi koer
Poliitkaubamaja on täpselt samasugune kaubamaja, kui kõik teised kaubamajad, poliitturg toimib samade reeglite järgi nagu igasugune teine kaubaturg, see põhineb konkurentsil ja tarbija/valija teadmispõhisel eelistusel. Võrdlusel.
Te ei vali ju külmkappi ka kena saalipoisi kauni tingnäo järgi nagu seadusandja valimist meile pakutakse (toredata sportlaste, massimeedikute ja kunstiinimeste tingnägusid). Ei, te vaatate ikkagi toote juhendit ja hinna-kvaliteedi suhet. Kuid kui neljaks aastaks oma otsustusõiguse loovutamiseks läheb, siis meie otsustuse aluseks pole mitte selge kalkulatsioon, vaid kahtlane emotsioon, ilupildid ja kaunisjutud, meid justkui ei huvita mis meie loovutatud otsustusõigusest saab. Osadest meist on saanud Pavlovi koerad. Päriselt.
Seega mõnesaja euroni väljaandmisega oleme me vägagi kaalutlevad, lausa kitsid ja pirtsakad, kuid kui me anname oma sünniõigusliku otsustusõiguse üle kellegi, kes ei suuda selgitada isegi seda, palju see ettepanek/külmkapp maksab, kusjuures pole kindel kas see on külmkapp, praeahi, pesumasin või lihtsalt ventilaator (ning mis KOLE-ga võib muutuda meie eksistentsi ohustavaks), siis oleme me kuidagi andestamatult ükskõiksed meie tuleviku kujundamise suhtes.
Me ei uuri, ei võrdle. Usume sõnast? No sellest lihtsameelsusest oleks ikka päramine aeg lahti saada. Praeguseid lubadusi ja positsioonivõtte arvestades tundub, et saame osta poliitkaubamajast arutult kalli ... auruti ja pöördnugadega külmkapi, millele võib lisanduda rösteri ja pesukuivati funktsionaalsus. Kas me niimoodi valimegi?
Pilvepiiri liivakastist
Kuid tundub, et elu on veel liiga hea ja muidugi kiire põhjakihist 36 maailma rikkaima riigi hulka kuulumine ongi liiga hea ,et sellest aru saada. Tõsi on ka see, et head ajad ei soosi lennukaid ideid ega riigimehelikkust.
Nagu kõrvalolevalt pildilt näha on, siis pole lubaduste koondmaksumust (koos lisa ja kõrvalkuludega) keegi esitanud, selle asemel on tulipunkti kerkinud küsimus kellega ühes liivakastis mängitakse või ei mängita ja kellega oma punast ämbrit ning kõverat kulpi jagatakse. Nagu lasteaed, aga mitte juhtiv poliitloomade eliit. Hale niutsumine, mitte möire.
Meie, valijad, tahame näha koosmeeles (või ka konkurentsis) loodud tulevikustrateegiat mitte primitiivset välistamismängu nagu valetamka mängu male MM-l. Muide ega kõik ei peagi kõigile meeldima, kuid kaval hõlvamistaktika on alati olnud tõhusam, kui vastandumine ja eraldatus.
Mida programmides pole
Kuid nii nagu paljude protsesside puhul on valimisplatvormidesse vormitud lubaduste ja vagade soovide kõrval hoopis tähtsam see, mida nendes platvormides pole. Mida siis pole? Te ei märganud? Aga paljuräägitud Riigireform? Ununes? Ei mahtunud lubaduste kingikotti? Tõsiasi on, et selle sugemeidki ei jõudnud pidukondade müügilettidele.
Piinlik lugu, meid ootab ees järjekordne seisakuperiood, kuid teatavast on seisak tagasiminek, mida siis poliitkeeles nimetataksegi edasiminekuks. Eks ta ole, kui küsida mispidi liiguvad kellaosutid, siis olenev vastus sellest, kas olete kell või vaataja. Nagu oligi karta, et kui meie teiega, kõrgeima võimu kandjad, ei suuna poliitinimesi nõudlikult Riigireformiga (RR) tegelema, siis püütakse seda igal võimalikul moel vältida. Kas te olete viimasel ajal kuulnud midagi Riigireformi (RR) arengutest? Ei ole? Küll aga olete kuulnud rändetülist, koalitsioonitülist, tribüünitülist, tülitülist, kuid RR oleks justkui talveunne suikunud. Isegi RR kontseptsiooni pidulik üleandmine riigikogus jäi peaaegu märkamatuks.
Mis siis viltu läks, et RR lendu ei tõusnud?
Ärgem salakem pattu, ega poliitmaailmast keegi RRi tõsimeelselt eriti teha tahagi. Teadagi, on asju millest on mõnusam rääkida kui teha. RR on just selline „asi", enamusele inimestest kas arusaamatu või lihtsalt ebamugav nagu korrapärase treeningu alustamine peale pidudeaegset aktiivset maovenitusperioodi. Kuna põhiliseks treeninguvormiks on kujunenud suuline treening, siis „bassu" minek on kujunenud üllatavalt keeruliseks. Kui ikkagi sunnitakse minema, lausa lükatakse, siis tuleb leida sellele mingi kattevarjuline asendustegevus. Tavaliselt on nii, et kui millestki ei saada aru, siis püütakse probleemi lihtsustada või tegeleda selle osaga, mis on mõistetav. Ilmselt selline mõttelaad on aluseks tendentsile, et kuna ülejäänud osa vajab arusaamiseks pingutamist, siis RR räägitakse sellest mida mõistetakse so, kui palju on vaja Pilvepiiri liikmeid ja ametnikke vähendada. Lihtne, arusaadav, populaarne ja ... vale.
Poliitmaalilma eri: „Suuline treening"
Kui kunagi ujumistrennis käisin, siis oli enne bassu hüppamist (ehk päristrenni) tunnike üldkehalist ettevalmistust nn kuiva trenni, et lihased soojaks ja painduvaks saada. RR-ga käib reformiks soojenduse tegemine, kuiv trenn ehk suuline ettevalmistus, juba aastaid, isegi ei tea täpselt millist ajapunti aluseks võtta, kuid 2,5 aastat tagasi lõi Jüri Raidla tuumaka märkevaia maasse esitades Pilvepiiril oma RR 10 käsku. See oli nagu Martin Lutheri teeside naelutamine kirikuuksele, oli tubli, struktureeritud, mõistlike tähtaegadega kavand kuidas võiks riik tulevikutingimustes toimida. Nüüd on RR räägitud ... lõputult. Suuline treening? Kas mitte liiga kaua? Kui meie, ujujad, oleksime vihtunud, kaks aastat üldkehalist ettevalmistust teha, siis poleks me bassu saanudki. Oleksime olnud kuival. Lõputu suuline treening meie olukorda ei paranda, RR-ga tulemuse saavutamiseks, tuleb bassu hüpata. Lõpuks.
„Me #" Eesti variant „Mina ka"
Juba on massimeedias esitatud küsimus, mis saab RR-ga edasi? Klassik ütleks: see on väga hea küsimus. Tegelikult ongi see põhiküsimus, kes uue usu omaks võtavad ja selle nimel vaeva nägema hakkavad ja kes mitte. Nüüd on selge, et peavoolsed poliitinimesed seda reformikava omaks ei võta. Igaüks näksib selle kallal natuke, sülgavad välja ja ütlevad seda näotut, räsitud tompu vaadates halvustavalt: „Kas me sellist Reformi tahtsimegi?" See mis toimub praegu reformikava kallal on mingi „Me #" pöördpilt Eesti fenomen ehk kui läänes tuleb vanamemmele meelde, et lasteaias kukkus mänguhoos talle naabripoiss peale, , siis meil on moes mäng „Mina ka ...". Näiteks: Mina ka lasin põhja teatri, kanala, tselluloositehase, Kalevipoja kuju (nüüd juba kaks kuju).... nüüd lasen ka RR põhja? Juhhei! Miks ka mitte, kui Vaimude pealinn valis aasta põhjalaskja aasta kõige vahvamaks teoks, siis millist autasu võiks pakkuda RR põhjalaskmine? Kas meie orientatsioonisüsteemis pole mitte mingi hälve? Kiita mittetegijaid? Ei tea, andke mõistust selle mõistmiseks - „Me #"
Vastasseis (just seis, mitte areng) kogub jõudu. Isegi politoloogid on juba jõudnud sellele kavale andnud lõpliku „hävitava" hinnangu. Aga asjata. Miks? Ilmselgelt on tegu meile esitatud süsteemse arenduskavandiga, mitte lõpptoodanguga, millele oodatakse meie (just meie teiega, mitte ainult poliitinimeste) täiendusi ja lisasid. Ühe grupi, kuigi väga võimeka altruistliku grupi, poolt kokku pandud arengukava ei saagi käsitleda, kui otse teostamisele suunatavat tegudejada, vaid pigem kui arendusplatvormi. Mõistagi tuleb mõnda mõtete tagasi lõigata, mõnele „itsi" juurde anda ja mõnede mõttepojukestega tuleb lasta meil teiega harjuda. Kui me selles protsessis kaasa lööme võime saada midagi mille üle uhkust tunda, siis on hea kirjutada „Mina ka".
Ajastatus
RR esitamine just nüüd on poliitinimestele kõige ebasobivam aeg. Kui kõigil on oma õhulossid, külakemmergud ja koeraputkad poliittehnoloogiliselt välja vinditud niimoodi, et ka mutimullahunnik näeks välja unelmate tipuna ja väga reformialdis, siis tuleb üks mittepoliitinimeste seltskond ja esitab altruistlikult pro bonona valmis kujul maja „valge karbina". Häbematus? Näkkusülgamine poliitmaailmale? Kuigi Riigiuuendajate kavandit püütakse igati lahjendada, pureda ja närutada, siis see enam ei aita, RR suur väärtus seisneb selles, et meil on olemas täiesti objektiivne mõõdustik, mille järgi mõõta pidukondade edumeelsust, sest Riigiuuendajate ettepanekud on nagu tollipulk poliitmaastikul, mis näitab kui palju kellegi ettepanekutes on reformi ja kelle omas pole üldse. Enam ei saa kätega vehkida ja kirjutada nagu eelmises KOLE-s, et viime läbi riigireformi. Kuidas viia läbi seda mida pole?
Igaühel on kingikotis midagi
Ütlete, et see pole õige, kõigil on RR plaanid, kuid ... See ei ole tõsi, mõnel on katkeid RR ideestikust, mõnel on majandusele „itsi" andmise plaan omal moel, mõnel on mittereform, mõnel reformitõrje. Kõik see kokku on RR mittetegemine - AntiRiigiReform. Eks me selle järgi programme hindama peakimegi. Kuidas siis? Praegune asjade kulg ei lase meil ilmselt enam valida parema ja parima vahel vaid valida tuleb (jälle?) milline on vähemkahjulik. Umbes nagu jaekaubandusega, kus komplektis on erinevad ebamugavused nagu pikad kassajärjekorrad, kehv teenindus, trahvipreemiaga parkimisplatsid, kehv juurdepääsetavus ühistranspordiga, klubikaartide pidev vahetusmäng jne. Paned siis ebamugavused kokku ja saadki valiku topi mitte kõige meeldivamatest vaid talutavamatest ebamugavustest, sinna siis lähedki. Poliitilistes valikutes on sama lugu, et tuleb järjestada, mitte see, mis on edasi viiv, vaid need paigalseisu ja vaikse edasiroomamise variandid, mis on talutavad. Oleme harjunud?
Vastlapäevale mõeldes
Lugesin ühest välja pakutud toredast eesmärgist, et selleks võiks olla tõsta elatustaset kaks korda. Vahva! Kas teie tahaksite, et teie elatustase kasvaks? 2x? 3x? Muidugi. Kuid elatustase ei kasva niisama, selleks peab kasvama meie majanduse konkurentsivõime ja tootlikkus. Edu ja meie ühise heaolu võtmed on just selles, mispärast tuleb ka põhirõhk konkurentsivõimele pöörata. See vajab jällegi pingutust, veel rohkem pingutust ehk mõelge mida te soovite ja kuidas seda saavutada.
Elul on ainult kaks valikut, kas ennast ülesse töötada või alla käia, kuid paigalseis ....Iga paigalseis on allakäik. Kui valimiskastipäevast järgmine on vastlapäev, siis kuni selle ajani võis liulaskmisega ennast ja teisi rõõmustada, kuid Vastlapäevast alates ei saa piirduda vaid liu laskmisega tuleb kelk ka mäeotsa üles tarida. Igaühel.
