Pikalt Eestis elanud Taani ettevõtja: kui mõned taanlased, keda olen siin elades kohanud, käituksid Taanis samamoodi, siis oleksid neil suured probleemid
Taanlasest ettevõtja Dennis Ulrik Kristensen juhib Sindis lõnga värvivat aktsiaseltsi Danspi n. Nüüdseks on kogu tema elu seotud Eestiga – siin on tema kodu, abikaasa ning neli last.
Kuidas te Eestisse sattusite?
See oli rohkem kokkusattumus. Töötasin toona Taanis, kus meie koostööpartneriks oli ettevõte Rakverest, mis tegi ettepaneku, et tuleksin neile pooleks aastaks appi. Seega kolisingi 1998. aastal Rakverre – oli väga karm talv, millega me Taanis harjunud ei ole.
Mäletan hästi, et saabusin tööülesandeid täitma Eestisse kolmapäevasel päeval ning oma tulevast naist kohtasin juba reedel. See, et töised ja eraelulised võimalused kokku kasvasid, on ilmselt ka üks suur põhjus, miks minu side Eestiga on muudkui süvenenud ning olen endiselt siin.
Kui lihtne või keeruline on teise riiki kolida ning end sisse seada?
Sisse elamine sõltub suuresti inimesest endast. Usun, et just kohalik keel tuleb esimese asjana ära õppida, kui soovid end uude ühiskonda integreerida, sest siis pole tegelikult vahet, kust sa pärit oled.
Samuti tuleb õppida tundma kohalikku ühiskonda ning kultuuri, et mõista siinseid inimesi. Lisaks tuleb austada nii kohalikku riiki kui siinseid inimesi. Need on kõik tegurid, mida arvesse võtta mitte ainuüksi Eestisse kolides, vaid näiteks ka Eestist ükskõik kuhu teise riiki suundudes.
Aga kuidas teid vastu võeti?
Kultuuriliste erinevuste tõttu ei olnud vastuvõtt kõige sujuvam, kuigi inimeste suhtumine oli mõistlik. Ma pole kunagi kogenud negatiivset suhtumist. Eestlased lihtsalt ei ava end kuigi kergelt uutele inimestele ja kogemustele, vaid ise tuleb palju vaeva näha.
Kindlasti on eestlaste ettevaatlikus hoiakus süüdi ka välismaalased ise – eelkõige nende arrogantne suhtumine. Tihtilugu kolitakse välismaalt Eestisse koos mõne ettevõttega ning neist saavad kiiresti juhid – mõeldaksegi, et olen ülemus ning sekretär tõlgib ja vahendab kõike, mis ettevõttes toimub.
See tähendab, et filter on pidevalt vahel – sa võid olla ükskõik, kui hea ja tark, kuid see ei aita kaasa sisse elamisele ning omaksvõtmisele. Samuti peetakse välismaalastest juhte n-ö eliiti kuuluvaks ehk eestlased hoiavad automaatselt distantsi. Välismaalased peaksid ise olema natukene alandlikumad ning näitama, et neile läheb siinne rahvas korda.
Kui ise proovid ühiskonda sulanduda, siis on kõik väga lahked ja abivalmid. Kui tuled ja ootad, et kõik töötavad sinu jaoks, siis ei mõista sa seda riiki ning sind ootab ees väga konarlik teekond.
Te räägite vabalt eesti keelt. Kui kaua võttis aega keele selgeks õppimine?
Ma endiselt õpin, minu teismelised tütred õpetavad iga päev midagi uut. Keeli ei ole raske õppida, küsimus on tahtmises. Arvan, et pärast kahte aastat Eestis tundsin, et saan eesti keeles hakkama. Ma pole kordagi käinud keeltekoolis, õppisin ajakirju lugedes ning abikaasaga vesteldes.
Igapäevase suhtluskeele saab suhteliselt lihtsasti selgeks, kuid pikemate vestluste läbiviimiseks on tarvis grammatikat ning see on suurimaks probleemiks. Seetõttu kirjutan tihti inglise keeles, sest ma ei soovi tunduda rumalana, kui sõnad valesti ritta sean. Samas, kui kirjutan koolidirektorile või kohalikule ametiasutusele, siis teen seda alati eesti keeles ainuüksi juba austusest siinse riigi vastu.
Kõik minu sõbrad on tänaseks eestlased, kellega suhtlen loomulikult eesti keeles. Samuti naabrite ja kolleegidega. Ja kui oleme näiteks abikaasaga laste kooliüritusel, siis ma kunagi ei räägi temaga taani või inglise keeles, kuna see ei ole viisakas. Ikka ainult eesti keeles. Pingutan väga, et olla osaks siinsest keeleruumist.
Kuidas iseloomustaksite eestlasi?
Eestlased kuuluvad skandinaavlaste sekka – mentaliteet on väga sarnane. Töötasin 1,5 aastat ka Lätis, kuid sealne mõttemaailm on hoopis teine. Eestlased on avatud õppimisele ning valmis enda nimel pingutama.
Samas on eestlased ka reserveeritud – kui sa ei ole osavõtlik, siis nad ei respekteeri ega märka sind, kuid kohe, kui soovid ise ühiskonda sulanduda, siis on eestlased väga hoolivad. Eestlastel on ka hea huumorisoon ning ellusuhtumine. Neid on üldiselt väga raske tasakaalust välja viia, kuna nad elavad oma elu ning on harjunud probleemidega.
Hetkel on ühiskonnas väga vastakad arvamusi, miks peaksid ettevõtted välismaalasi palkama?
Kui ettevõttel on puudu oskustest ja teadmistest, siis tuleb paratamatult seda kuskilt leida. Paraku on eestlastel väga tugev välise hirm. Näiteks, kui oleme välistöölisi palganud, siis on tulnud teised töötajad minult küsima, kas vastab tõele, et nad saavad sama palka või boonust nagu meie. Esimesel korral see üllatas.
Vanast mõtteviisist lahtisaamine on samuti üks põhjus, miks Eesti peaks olema rohkem avatud välismaalaste kaasamisele. Minu jaoks on naljakas, kuidas eestlastele meeldib minna Egiptusesse või Hispaaniasse reisile, kuid kui sama riigi inimesed peaksid tulema siia, siis see ei ole teretulnud.
Kuigi Taanis on meil suuri probleeme põgenike ning immigrantidega, siis veel rohkem on positiivseid lugusid. Press aga kirjutab valimatult ainult negatiivsest, mõjutades seeläbi ka inimeste hoiakuid.
Aga miks teie arvates eestlased on välise suhtes nii umbusklikud?
Sellel on ilmselt kolm põhjust. Esiteks 50 aastat kestnud nõukogude ajastu, mis tahes-tahtmata mõjutas siinseid inimesi. Teiseks on Eesti riik ja kultuur nii väikesed, et eestlastel on hirm selle hääbumise üle. Kolmandaks juba eelpool mainitud välismaalaste endi käitumine.
Kui mõned taanlased, keda olen siin elades kohanud, käituksid Taanis samamoodi, siis oleksid neil suured probleemid. Paljud tulevad siia tehniliste spetsialistidena, kuid saavad kiiresti juhtideks, kuigi neil puuduvad vajalikud oskused. Taanis ei oleks see kuidagi võimalik.
Kuidas saaksime teie arvates välisvärbamist suurendada?
Vaja oleks laiapõhjalist selgitust, et mõttelaad muutuks. Seda peaks tegema nii poliitikud, meediaesindajad kui ka teised.
Näiteks, kui kõik ukrainlased, kes siin tööl on, ükspäev lahkuksid, siis tabaks Eesti majandust suur tagasilöök. Paratamatult on meil teatud valdkondades oskuste ja teadmiste puudus ning Eesti haridussüsteem nendes valdkondades nõrk. Näiteks elektrikud, mehaanikud, ehitajad jne. Selle mõistmine ja sellega arvestamine on aga nõrk.
Muutusi vajaks ka kohalike ja välistöötajate palgaküsimus, kus praegu on suured käärid. Kui võtad välismaalt tööle spetsialisti, pead maksma neile Eesti keskmist palka. Samal ajal paljud Eesti inimesed ei saa nii palju palka. Seega on tehtud suhtumine osaliselt negatiivseks ka siinsete regulatsioonide poolt – miks peab välistöötajatele nii palju maksma, kui meie endi inimesed ei saa nii palju?
Näen, et rohkem tuleks teha selgitustööd, mis vahe on immigrandil ja pagulasel. Ükskõik, millisest riigist immigrant ka ei tule, siis tuleb ta siia tööle. Pagulasi peaksime aitama vastavalt vajadusele, kuid kindlasti saatma koju siis, kui olukord nende kodus on stabiliseerunud.
Ma ei taha kedagi ega midagi pimesi aidata või pooldada, kuid väga valus näha, kuidas inimesed keelduvad olemast abivalmid.
