Advokaat: uus seadus sunnib kaubamärkide omanikke valvel olema
Riigikogu võttis eile vastu kaubamärgiseaduse muudatuse, mis muudab väga olulisel määral senist, üle 25 aasta kehtinud korda kaubamärkide registreerimisel ja paneb kaubamärgiomanikele täiendavaid kohustusi koos kaasnevate kuludega, kirjutab advokaadibüroo Ellex Raidla patendivolinik ja advokaat Mari Must.
Praeguseks on üle 25 aasta kehtinud kaubamärkide registreerimisel kord, mille puhul Patendiamet kontrollib esitatud taotluste puhul nii seda, et kaubamärk ei ole kaupa kirjeldav kui ka seda, et see ei ole liiga sarnane varasematele juba registreeritud kaubamärkidele ja ärinimedele. Seega on kõik esitatud taotlused käinud läbi Patendiameti filtri ning varasemate kaubamärgiomanike vaidlustada jäid piiripealsed juhtumid. Varasemate kaubamärkide omanikud on võinud olla siiani kindlad, et ka ilma nende sekkumiseta ei jõua kaubamärgiregistrisse nende kaubamärgiga identset tähist identsete kaupade ja teenuste osas. See muutub peale kaubamärgiseaduse muudatuse jõustumist aprillis 2019.
Alates aprillist 2019 Patendiamet ei kontrolli enam taotluste (sh juba menetluses olevate) puhul, kas soovitud kaubamärk on identne või sarnane varasemate kaubamärkide või ärinimedega ega keeldu sellel põhjusel registreerimast. Patendiamet teeb registreerimise otsuse ka juhul kui taotleja soovib saada õiguskaitset kaubamärgile “TELIA” sideteenuste osas või “KALEV” kommide osas ehk varasema kaubamärgiga identsele märgile.
Seega jääb üksnes ja täielikult varasema kaubamärgi omaniku ülesandeks, et registrisse ei jõuaks tema kaubamärgiga identset või sarnast tähist. Selleks peab omanik ise olema aktiivne, jälgima uusi taotlusi ning vaidlustama identsed või sarnased märgid tööstusomandi apellatsioonikomisjonis, kandes sellega kaasnevad kulud. Sellega on ümber pööratud senised rollid, kus varasemalt pidi kaubamärgitaotleja juhul kui Patendiameti pidas taotluses toodud kaubamärki liiga sarnaseks varasema kaubamärgiga, olema aktiivne ning veenma varasema kaubamärgi omanikku nõusolekut andma ning varasema kaubamärgi omanik võis ka lihtsalt keelduda.
sellisele korrale üleminekus ei ole iseenesest midagi unikaalset kuna samasugune kord kehtib pikemat aega nii mõneski naaberriigis ja ka Euroopa Liidu kaubamärkide registreerimisel. Samuti võib eeldada, et sellega lüheneb kaubamärgi registreerimiseks Eestis kuluv aeg. Küll aga võiks riik siinkohal tulla Eesti taotlejatele vastu ja analoogselt EL kaubamärgile tagada infotehnoloogilise lahenduse, mis teavitab varasemaid kaubamärgiomanikke algoritmi alusel tuvastatud sarnastest ja identsetest kaubamärgi taotlustest e-kirjaga. Seda enam, et siin pole vaja leiutada jalgratast kuivõrd EL kaubamärgi puhul on toimiv süsteem olemas. Senikaua tuleb ettevõtjal ise lüüa iga kuu Eesti Kaubamärgileht lahti või kasutada jälgimiseks vastava teenuse osutajate abi.
Kui varasema kaubamärgi omanik leiab, et keegi taotleb tema märgiga identset või sarnast märki, siis peale Patendiameti registreerimise otsuse avaldamist saab ta esitada vaidlustusavalduse tööstusomandi apellatsioonikomisjonile. Seega selles osas on kord üldjoontes jäänud samaks. Küll aga on oluline ja põhimõtteline muudatus toimunud kaubamärgi vaidlustamises peale registrisse kandmist ning nüüd tuleb pöörduda kõigepealt tööstusomandi apellatsioonikomisjoni, mitte enam otse kohtusse nagu varem. Sellise muudatuse tegelikku mõju varasema kaubamärgi omaniku õiguste tõhusale kaitsele saab adekvaatselt hinnata peale seda kui uus süsteem on mõnda aega töötanud.
