Majandusanalüütik: kui poliitinimene lubab, et ta annab kellelegi lisasajalise, siis pole see tõsi
Millise mõõdupuuga lubadusvisioone ja nende arenguid siis mõõta? Vaadake, kui poliitinimene lubab, et ta annab kellelegi lisasajalise, siis pole see päris tõde. Tegelikult pole see üldse tõde, sest tema ei anna mitte midagi, meie teiega anname. Just seepärast peab olema tollipulk käepärast et igat lubadust üle mõõta, et visioonist tulu tõuseks. Üldiselt. Ettevaatavalt.
Minul kui arveametnikul on vaid üks mõõdupuu, kas tegevus toob tegevusperioodil kasu või kahju. Lihtne. Kuid riigi arengus on vaid kulude/tulude tabelist (ehk riigieelarvest) vähe. See on staatiline pilt ja ei anna aimu, kas tänane tasakaal on piisav homseks arenguhüppeks või laguneb skeemitatud eelarve vaatamata kaunikõlalisele sõnastusele, paari aasta pärast arengust taandarengusse. Tundub, et kohalik poliitmaailm on jõudnud äratundmisele, et uuele arengutasandile lendamiseks on vaja mitmeid meie harjumuspäraseid tegevusi muuta, lausa riiki reformida. Esialgu küll vaid sõnades. Vahe on vaid selles, et osa poliitinimesed tahaksid lennata kõrgele, osad mitte eriti kõrgelt sest kardavad ... kukkumist ja kolmandad eelistavad „suulist treeningut" ehk lendamisest rääkimist. Kuidas ja miks üldse seda kiiruga tekkinud lennukirge ja lennuvõimet hinnata?
Uussõnu poliitturult
Viimasel ajal räägitakse palju nulleelarvest. Kas see idee lendab? Ilmselt lendab, sest on andnud juba ka sõnalisi derivaate nagu nullbaasiga eelarve, sügavalt eelarve sisse vaatamine, eelarve revisjon jne. Tundub, et sõna ise hakkab kujunema populaarseks vabavaraks (nagu riigireform, nullbürokraatia jt.), millele igaüks annab oma isikliku sisu. Kuid uustulnukate mõttearendused nullimise teemal väärivad tähelepanelikumat mõtlemist: „Teeme riigile nulleelarve. See tähendab, et vaatame otsa kõikidele riigieelarve kuludele, hinnates põhjalikult nende otstarbekust ja kulutõhusust." Sümpaatne mõttepojuke. Nullimisel on oma sügavam sisu, see on nagu garaažikoristus, ikka koguneb kõiksugu pahna, mis takistavad liikumist ja on risuks jalus. Nii nagu garaažikoristuse tulem, nii oleneb ka nulleelarve tegemine, soovi tõsidusest ja valitud vahenditest. Teed garaaži korda ohutum ja valgem olla ja võib-olla mahub sinna nüüd veel lisaks teine auto ning kolm jalgratast. Vahva. Ei vaja ei mingeid investeeringuid vaid väikest lisapingutust ja asjade kohale asetamist. Poliitinimestel on valida kas see koristus on „suuline treening" mille käigus ümberkorraldustest räägitakse (ja suurem sodi lükatakse lakkkingakesega riiuli alla) või koristus toimub ka tegelikult. Nullbaasi eelarve on vaid nimetus, kui seda tahta teha nii, et sellest kasu oleks ( et garaažis oleks lahedalt ruumi ja turvaline), siis vajab see tõsist ettevalmistust. Nulleelarve on vaid vahend mingi eesmärgi saavutamiseks. Kas selleks eesmärgiks on vaid raha ümberjagamine või hoiakute muutmine? Kindlasti on läbi eelarve võimalik mõjutada hoiakuid, kuid ... Kas seda ka tõemeeli tahetakse?
Mõõdame sõnades?
Eelarve nullimise idee on tekitanud omajagu elevust, nii nende seas, kes midagi muuta tahaksid, kui nende seas, kes muuta ei taha. Ilmselt just sellest mängulustist on juba hakatud nulleelarve ideed lahjendama, püüdes anda sellele sisu ja funktsioone mida sellel olema ei peaks. Ringlema on läinud (esialgu) kolm mõistet: nulleelarve, nullbaasiga eelarve ja riigieelarve põhjalik revisjon. Kas need on ühe pere lapsed? Ilmselt mitte. Nullimise teema Pilvepiiri nii ärevusse ajanud, et riigieelarve kontrolli erikomisjon ja rahanduskomisjon juba jõudsid arutada riigieelarve nullbaasiga (NB! Nullbaasiga, mitte nulleelarve) ideed. Otsusteni küll ei jõudnud (õnneks). Kuid arutelu polnud asjatu, sealt koorus välja paar huvitavat arengulist pahabakterit, mis tuumaka idee täistobeduseks muuta ähvardavad.
Millegipärast tõdeti, et Pilvepiiri seisukohtade kujundamisega on kiire. Püha müristus, miks siis sellise pikavinnalise ja põhimõttelise otsuse tegemisega kiire on? Lausa ülikiire, loetud nädalad. Vanaema Marie teadis, et on vaid kaht asja millega on kiire, üks oli kirbu kinnikrabamine ja teine ei olnud mitte Pilvepiiri kiirustamine, vaid midagi hulka ihulisemat.
Kuid küsimus on hoopis proosalisem, nagu meie kiirel ajal ikka juhtub, on kolm eraldi teemat nagu kolm eraldivõetavalt head (kuid kokkusobimatut) toiduainet, ühte patta segatud ja saadud midagi täiesti seedimatut. Praegusel kujul on Pilvepiiri arutelul tegemist kas teadliku mõistete seguga või kommunikatsioonihäirega. Otsustamist vajavad ju kolm teemat, mis ei ole põhjuslikus seoses, vaid omavad teatavat juhuslikku kokkulangevust ja kõlalist sarnasust. Mis aga põhitähtis tundub, et nii uustulnukad, kõrvalttargutajad, peavoollased ja kõik kes sinna vahele mahuvad on aru saanud, et eelarvega niimoodi enam edasi minna ei saa. See kiilub kinni ehk mänguväljal tähendaks see märget „Mäng läbi!". Ilmselt selle äratundmisest ka mõttetu kiirustamine vale asjaga valel ajal vale temaga.
Niisiis, millised probleemid on seoses eelarvega vaja lahendada, millises järjekorras ja millega on kiire ja millega mitte nii kiire? Selguse saamiseks on mõistlik jagada probleemid algosadeks.
-Esimeseks küsimuseks, mis vajab otsustamist on seotud tegevuspõhisele eelarvestamisele üleminekuga st riigieelarvet uuel kujul ja uuendatud infoga. Sellega on kiire, kuna eelarvet hakatakse kokku panema juba kevadel. Varsti. Selle küsimuse lahendamine pole mitte mingil moel seotud eelarve nullimisega, nii et nullimise tegemise otsustamine koos uue eelarvega pole kiiret. Ega me ei tea ju isegi mida see nullbaasiga eelarve iseenesest kujutab. Lihtsalt uus sõnamoodustis, kuid mitte eelarve koostamise instrument.
-Teiseks otsustamist vajavaks küsimuseks on Dr Riigi ettepanek riigieelarvele põhjalikku revisjoni tegemise (NB! Põhjalik revisjon pole nulleelarve) parim aeg on paaril lähiaastal. Ka see on kiiresti tehtav, vaja on vaid tahet. Tegelikult peaks selline revisjon toimuma ju iga aasta (ja ametkondade tasandil ka toimub). Minu teada vaadatakse igal aastal eelarve koostamisel väga põhjalikult selle sisse (väiksematel ametkondadel keeratakse sisikond lausa tagurpidi) ja ametkonnad, ministeeriumid ja huvigruppide esindajad peavad vaidlusi ja arutelusid eelarve teemadel tubli kolmveerand aastat. Ja kui Dr Riik arvab, et lähimad kaks aastat on veelgi põhjalikumaks koristustalguteks parim aeg, siis „Teeme ära!". Tore
-Kolmandaks otsustuskohaks on uustulnukate ettepanek nulleelarve koostamiseks. See on protsess, mis vajab hulga pikemaajalist ettevalmistust ja eelnevalt mitmete RR komponentide ja ajahorisondi kokkuleppimist. Siis on võimalik ka uuelaadse eelarve tegemine, uutel alustel.
Nullbaasiline eelarve kui pakkepaber?
Seega tundub, et „kiire" ei tulene mitte nulleelarvest, vaid sõna „null" on kui pakkepaber raamatule „Tegevuspõhine eelarve", selle turunduskomponent. Üleminek tegevuspõhisele eelarvele ei ole põhjuslikult seotud ei nulleelarve ega nullbaasilise eelarve ega eelarve sisse ega sellele otsa vaatamisega. Need kõik on täiesti erinevad toimingud. Nagu kirjutas neuroteadlane Daniel Joseph Levitin: „Kui mõeldakse, et kui kaks asja toimuvad koos, siis peab üks olema teise põhjus, on tegemist loogikaveaga. Mõnel juhul pole korreleeruvate nähtuste taga tegelikku seost - nende korrelatsioon on lihtsalt kokkusattumus." Tyler Vigen kirjutas selle näitlikustamisest raamatu, kus tõi näiteks, kuidas basseini kukkumisel hukkunud inimeste hulk on korrelatsioonis filmide hulgaga, milles mängis Nicolas Cage. Vigeni graafik tõestas, et Nicolas Cage aitas ära hoida basseini uppumist, kui ta vähemates filmides esines. Parim mõte oleks olnud teda veenda veelgi vähem filme tegema või neist hoopis loobuma. Täpselt sama palju kui on põhjuslikku seost Cage'i filmirollidel ja basseini õnnetustel, on põhjuslikku seost tegevuspõhise eelarve koostamise meetodi ja nulleelarve vahel, ehk seda pole. Ainuke kokkulangevus, mitte põhjuslik seos, seisneb selles, et arvutustehilise põhja muutmine toob kaasa uue ajaarvamise ehk tekitada uus nulljoone.
Mida nullitakse?
Kui nüüd mõni arvab, et mis siin pikalt mõelda, hakkame lihtsalt nullpõhja tegema ja eelarvesse sügavalt sisse vaatama, siis kahjuks võib olla nii, et lühim tee võib osutuda lühiühenduseks. Kogu protsess kärssab sisse. Esiteks tekib küsimus, kuidas nulleelarvet (või selle derivaate) teha või mis selle mõte on, kui enamvähem 80% riigieelarvest on juba ette kindlaks määratud erinevate seadustega. Muidugi võib ka selle 80% osas midagi kokku hoida (näiteks mulliveelt), kuid see on tavaline optimeerimine ja kulude kokkuhoid, mitte nulleelarve koostamine.
ee tähendab, et suuresti on võimalik „nullida" vaid 20% praegu veel ujuvaid kulutusi. Kuid ka 20% tuleb maha arvata mõningad halva harjumuse rahuldamiseks kinnistunud rudimentlikud protsendid katuserahadeks (arvatavasti selliste pahede kulu ei kärbita) ja olenevalt poliitilisest hetkevajadusest veel mitme rammusa protsenti jagu erinevateks eraviisilisteks kingitusteks minev meie ühine raha. Viimasel ajal on kingitusteprotsendi osakaal reipas tõusus. Näiteks on välja ilmunud täiesti uuelaadsed eraviisilised kingitused (st meie ühisraha kulu) nagu kirikukingitused, VEBlaste kingitused ja omandireformis vigastatute haavade paikamise kingituse idee. Pidavat olema sotsiaalse õigluse taastamise meetmed. Huvitav õigluse kategooria. See on täpselt selline õigluse taastamine mis võiks välja näha niimoodi et röövel on kallale tunginud Kallele, vabastades ta rahakotist, ja me heastame selle Kallele mitte röövli kinnipüüdmisega ja röövsaagi tagastamisega, vaid võtame Malle rahakoti ja anname selle Kallele. Mnjah, veider õiglus sel Dr Riigil. Sellised suuremastaabilised rahajagamise otsused ei tohi olla väikese ringi erihuvide rahuldamine, vaid läbi räägitama ja saama mandaadi valimistel.
Õpetus: kuidas meisterdada isiklikku kompensatsiooni vajadust
Muide niimoodi võib igaüks välja aretada „omaisikliku" kompensatsioonivajaduse. Teeme ühe teoreetilis-praktilise harjutuse. Kõigepealt tekitame idee, siis tõmbate poliitinimesed, lobigrupid ja õigusnõustajad taha, ja .... Kuhu me teiega pääseme, eks pea maksma. Mille eest? Lihtne, kujutame ette, et mina kui neljanda põlvkonna pealinlane tunnen ennast tugevasti ahistatuna, sügavalt solvatuna ja asetatuna ebavõrdsesse olukorda. Seega, olen kindlasti välja teeninud kompensatsiooni selle eest, et elan kärarikkas, tolmuses ja muidu saastatud keskkonnas (mis teatavasti lühendavad eluiga), peale selle olen ilma jäänud linnulaulust, puhtast õhust ja kosutavast metsasülelusest (seega kaotatud elukvaliteedi eest). Seda ahistavat olukorda on ju võimatu taluda ilma kompensatsioonita? Asi on tegelikult naljast kaugel, mäletan kunagist Dr Riigi uuringut, mille järgi kaotab iga tallinlane õhusaaste tõttu ligi 7,7 kuud oma elueast. (Õhusaastest tingitud kaotatud eluaastate rahaline väärtus oli kokku umbes 23 miljonit eurot aastas). Nii, selle eest nõuangi „kompensatsiooni", „sotsiaalset õiglust", „võrdset riiki", „võrdset kohtlemist" jne ehk kokkuvõttes raha. Usun, et minuga liituvad paljud „kannatajad". Kannatamatult. Muide poliitinimestele tähelepanekuks, et linnalistes asulates elab meil pea miljoni jagu rahvast, mis tähendab, et valimislubadusena saaksita juurde arvestatava hulga huvitatud klienti/valijat. See oli nüüd nali, kuid mis need teised juriidilised skeemid paremad on?
Mismoodi sellisesse eelarvesse sügavalt sisse vaadata ja seda hinnata? Asja tuum on selles, et iga tehislik „õiguse" loomine kunstlikel põhjustel, loob paratamatult uut ebaõiglust, sest kui kellelegi midagi kompenseeritakse, siis jäävad mingid valdkonnad sellestsamasest rahast ilma. Vaat siin tuleks küll täie rangusega kasutada nulleelarve põhimõtet. Nulltolerantsi põhimõtet.
Nullimistehnoloogiast
Nulleelarvet (ka nullbaasiga eelarvet ja eelarve revisjoni) saab teha kahte moodi: esitaks kas hakatakse mehhaaniliselt mingeid „kulusid kokku hoides", no näiteks mullivett enam kontorisse ei osteta, või tõstetakse tõesti mängulaud tühjaks ja hakatakse siis vaagima milliseid teenuseid meie teiega ülepea vajame ja siis neid vajadusi siis ka rahastatakse. Kuid kui te nüüd kujutate ette tühja mängulauda ja selle kõrval 12 miljardit eurot, siis ... Eh, võime ette kujutada kui paljud käed kohe sügelevad ja ajud ragisevad seda ümberjagamist korraldama. Kui nüüd enne pole põhimõtteid paigas, siis ongi lühiühendus. Esiteks ei saa seda „kohe" ja „kiirelt" jagada, sest kõigepealt on vaja kogu regulatsiooni ja sellest tulenevalt teenuste pakett ümber vaadata ja prioriteedid paika panna. Teiseks, raha jagamine algusest igal aastal 100% üha uuesti tundub ... Utopistlik on vist õige sõna. Tuleb tunnistada, et see on ahvatlev, säiluks pidev konkurentsimoment, kuid niimoodi pole enam tegemist pika plaaniga, vaid see on selline plirtsplaan, millelt ei jõua veel allkirjatint kuivada, kui tuleb uus plaan. Kolmandaks (õigemini esimeseks) ärgem unustagem huvigruppe, seda taevani kostvat hala kui ilmneb, et veerand sajandi jooksul välja võideldud ja garanteeritud söödaplats on läinud? Just seepärast on kiirustamises märkimisväärne oht ja nulleelarve vajab väga sisulist läbitöötamist. Pehmelt öeldes ei kujuta ma väga hästi ette nulleelarvet, kui enne seda pole tehtud riigireform, mis tähendaks eelkõige regulatsioonide vähendamist ja administreerimise (nendel harvadel kordadel kui administreerimine on vajalik) moderniseerimist. Kõik nullimised mis on tehtud enne regulatsioonide vähendamist ja administreerimise moderniseerimist ei anna vahendite tegelikku ja mõistlikku kasutamist ega võimalust arenguhüppeks. Mis aga põhitähtis, selle analüüsiga ja regulatsioonide kahimisega tuleb koheselt alustada. Sellega on tõesti kiire. Muidu tekkib meie poliitmaastikul järjekordset „suulise treeningu" sopistus.
Kas kõigile kulutustele vaadatakse sisse?
Kui me ei ole riigireformi a oma elukorralduse uut mudelit kokku pannud, komistame me pidevalt üksikküsimustesse ja sinna me ära väsimegi. Uueks arenguhüppeks enam jaksu ei jätku. Võtame näiteks pensionikulud. Tähelepanu, pensionisüsteem on valitud vaid kui üks näide, kuna poliitinimestel meeldib sellega enne valimiskastipäeva edvistada. Kuid see puudutab samuti tervishoidu, transporti ja kõiki teisi „suursaajaid".
Näiteks kui lugeda Dr Riigi riigieelarve seletuskirjast, et 2019. aastal ületavad riikliku pensionikindlustuse kulud 150 miljoni euro võrra sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osast saadavaid tulusid, siis kas me tõstame ka selle laualt maha? Või jääb see garanteeritult lauale? Mis veel jääb garantii alla? Aga kui praegustel valimistel lubatakse igale pensionärile lisasajalist, mis pidi maksma veerand miljardi kanti, siis kuhu see paigutub tühjal mänguväljal ja sissevaatamisel?
Oletades suvaliselt, et süsteem kestab näiteks 10 aastat („heateo" elukaar), siis koos kõrval ja järelkuludega maksab see juba tubli 3-5 miljardi euro kogumis. Kas prioriteetne on sajakate lausjagamine nüüd ja kohe, või on mõistlikum see paigutada sellisesse keskkonda, mis lubaks meid jõuda majandusarengu uuele kvaliteedile. Saada sellest investeeringust tulu, mis võimaldab mõistlikult muuta ka pensionisüsteemi? Kui nüüd mõelda, et mõni erakond plaanib võtta laenu, et selle eest ... No pole oluline milleks täpselt, kuid kui see tõmbab majanduse käima, korrastab ettevõtluskeskkonna järgmiseks arenguhüppeks, siis on laen 3-5 miljardit igatahes tunduvalt jumekam, kui sajakate jagamine ehk selle raiskamine jooksvateks kuludeks. Kuigi märgin igaks juhuks ära, et laenu võtmine pole minu eelistuste nimekirjas, sellega peab olema väga ettevatlik ja teadlik.
Eelarvest tuimalt pensionikindlustusse makstav jooksevkululine eelarveraha (seega meie ühine raha) näitab vaid seda, et pensionikindlustussüsteem on rikkis, see ei toimi. Õigemini see toimib nii nagu see ongi toimima pandud, kuid tagantõhutatud ebareaalsed ootused selle väljamaksete suuruse kohta ei vasta süsteemi võimalustele. Seda süsteemiviga ei paranda ei eelarvele otsa vaatamisega ega sellesse sügavalt sisse vaadates, vaid süsteemi ennast on vaja muuta. Siin olekski võimalik kaalutleda nulleelarvest lähtudes võimalikke lahendusi. Kaaluda omaosalust ja omavastutust.
ee, milline segapuder nüüd toimuma hakkab, ei ole enam kindlustussüsteem, kui sinna pumbatakse raha juurde vastavalt poliitilistele vajadustele, see on põhimõtteliselt vale. Pealegi, pensionide kindlustussüsteemivälised miljardid tuleb ju kuskilt kokku korjata (maksutõusud), varastada või laenata. Seega kisub ka jagamissüsteem lõppema laenamisega ja kõigest sellest tulenevaga.
Dr Guillotin´i järeltulijad
Vajame mõtlejaid ja muutjaid. Laialivalguv jutt nullbaasiga eelarvest ja nullbürokraatiast ei muuda meie elu olemuslikult, see säilitab vana (tänapäeva mittesobiva) raskepärase bürokraatia, tõsi küll- muutes selle mugavamaks. Need nullimised on nagu kirvega hukkamisviisi asendamine giljotiiniga, see ei vähenda hukkamiste arvu, vaid muudab protseduuri lihtsamaks. Mugavamaks. Kiiremaks ka.
Kui arst ja poliitik Joseph-Ignace Guillotin 1789. aastal tegi ettepaneku lõpetada koletuslikud hukkamisviisid, tehes seda masinmeetodil, siis muutis uus masin hukkamise valutumaks, enamgi veel, võib välja lugeda, et see oli omamoodi sotsiaalse võrdsuse loomine, nüüd laiendas masin ühtse hukkamisviisi õiguse kõigile ühiskonnakihtidele. Õiglane, valutu ja kõigile ühiskonnakihtidele loodud tapamasin.
Prantsuse revolutsiooni ajal sai giljotineerimisest paljude jaoks igapäevane, populaarne meelelahutus. Kui nüüd võrrelda seda Cicero probleemiga, (Ta kahtlustas, et on sattunud amatööri kätte, nagu ta ka oli. Mõne vilumatu saagimise järel oli Cicero pea keha küljest eraldatud.."- nagu seisab raamatus „Kleopatra"), siis on giljotiini kasutamise „progress" märgatav. Täpselt sama „progress" on ka nullbaasilise eelarve ja nullbürokraatiaga, kuid kui me vaatame tänapäeva Euroopa arenguid (aga ka Guillotini surmanuhtluse vastalisusest), siis me peaksime lähtuma hoopis hukkamiste keelustamisest.
Ärgem unustagem, et masina, mida täna nimetatakse giljotiiniks mõtles välja inimene, kes oli tegelikult surmanuhtluse vastane. Kokkuvõttes nullbaasiline eelarve ja nullbürokraatia annavad vaid kiiremini, mugavamalt ja suuremamahuliselt bürokraatlikku ajatapumasinat keerutada, mitte ei vähenda bürokraatiat ega tekita eelarvesse mõistlikke kulusid, kui mänguväljakut ennast st regulatsioone ja suhtumist pole muudetud. Kui surmanuhtlus on keelustatud, siis pole vaja giljotiini leiutada. Alustada tuleb algusest.
