Kes vastutab töökeskkonna ohutuse eest? Töökeskkonnaspetsialist, -volinik ja -nõukogu. Mis on nende rollide erinevused?

Eesti seaduste järgi peab igas ettevõttes, sõltumata selle suurusest, olema määratud töökeskkonnaspetsialist. Töökeskkonnavoliniku valimise võimalus tuleb anda töötajatele juhul, kui organisatsioonis tegutseb rohkem kui kümme inimest. Töökeskkonna nõukogu peab tegutsema organisatsioonis, kus on 150 või enam töötajat, kirjutab Tööelu.

Mis on aga nende rollide olulisemad erinevused?

Töökeskkonnaspetsialist

Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultandi Rein Reisbergi sõnul on tegemist tööandja esindajaga töötervishoiu ja -ohutuse ala, kelle põhitegevuseks on jälgida ettevõttes, et inimesed lahkuksid õhtul vähemalt sama tervelt, kui hommikul saabusid. „Seda rolli täitev isik peab tundma hästi töötervishoidu ja tööohutust reguleerivaid seaduseid, ettevõtte töötingimusi ja tegevuse iseloomu ning kontrollima reeglite täitmist. Selle inimese kohustuste hulka kuulub ka töötajate sissejuhatava juhendamise läbiviimine, riskianalüüsi organiseerimine ning isikukaitsevahendite valimine või vähemalt selles osalemine,“ selgitas Reisberg. Töökeskkonnaspetsialisti ülesannete kanda võtmine fikseeritakse töölepingus (ühes teiste tööülesannetega).

Hoolimata sellest, et tegemist on tööandja esindajaga ohutusküsimustes, peab ta silmas pidama ennekõike töötajate huve ja vajadusi.

Töökeskkonnaspetsialist võib olla tööandja ise. Juhul, kui see roll on täidetud kellegi teise poolt, tuleb silmas pidada tema otsuste objektiivsust. „Kui selleks on näiteks peamehhaanik, siis võib tekkida rollikonflikt, kus mingi suurema seadme opereerimine ei ole enam täiesti ohutu, kuid selle parandamine võtaks palju aega ja raha. Nüüd peab mehhaanik otsustama, kas valida ohutus või ulatuslik lisaülesanne,“ tõi töökeskkonna konsultant näite. Rollikonflikti aitab vähendada toetava keskkonna olemasolu, kus probleemidest rääkimine ja lahenduste otsimine on alati eelistatud käitumine. Siin saab eeskuju näidata ennekõike juht.

Töökeskkonnavolinik

Kui töökeskkonnaspetsialist peab korraldama ja vastutama tööohutuse eest, siis voliniku roll on ennekõike puudustele tähelepanu juhtida ning otsida ja leida võimalusi tööohutuse parendamiseks. Tema kohustuseks on olla kursis konkreetsele ettevõttele rakenduvate töötervishoiu ja tööohutusalaste seadustega ning ettevõttesiseste töökeskkonnaalaste juhenditega. Sisuliselt on tegemist tõhusa koostööpartneriga tööandjale ja/või töökeskkonnaspetsialistile, kellel on õigus nõuda ohutusega seotud puuduste kõrvaldamist ning vajadusel ka töö peatada.

Töökeskkonnavolinik on töötajate esindaja, kes valitakse üldkoosolekul. Sarnaselt töökeskkonnaspetsialistile täidab ta oma kohustusi tööajast ning tema panus on tasustatud keskmise töötasuga.

„Töökeskkonnavolinik saab teha ettevõtte juhtkonna jaoks elu lihtsamaks. Tean näidet, kus 40 töötajaga ettevõttes käisid julgemad otse juhi jutul ning vastavalt ettepanekutele tehti ka töökeskkonda paremaks. Tagasihoidlikumate inimeste mured jäid paraku aga tähelepanuta. Peale töökeskkonnavoliniku valimist muutus olukord märkimisväärselt. Töötajad rääkisid temaga ning volinik viis ettepanekud juhile. Koos otsustati nende lahendamine ning iga üksikjuhu menetlemise asemel lahendati puudujääke korraga ja süsteemsemalt,“ näitlikustas Reisberg tekkivat lisaväärtust.

Töökeskkonnanõukogu

Töökeskkonnanõukogu on töörühm suuremates ettevõtetes. Seal arutatakse laiemas ringis organisatsiooni töötervishoiu ja -ohutusega seotud küsimusi. Nõukogusse kuulub alati võrdselt nii tööandja kui töötajate esindajaid ning minimaalselt peab seal olema neli liiget.

„Heaks näiteks töökeskkonnanõukogu tööst on analüüsimine, milliseid riske toob kaasa näiteks uue tootmisliini soetamine ja mida tuleb teha nende maandamiseks. Lisaks tuleks seal läbi arutada kõik tööõnnetused ja leida lahendused nende kordumise vältimiseks. Üldistatult tegeleb nõukogu suurema pildi vaatamisega ja planeerimisega, millest peaks tekkima konkreetsed ettepanekud juhatusele,“ kirjeldas töökeskkonna konsultant nõukogu tegevust. Tema sõnul kaasatakse eeskujulikemates ettevõtetes sinna erineva ala inimesi, näiteks personalijuht. See aitab tuua sisse uusi vaatenurki ning muudab arutelu mitmekesisemaks.

Töökeskkonnanõukogusse töötajate esindajate valimine ja väljaõpe käib samadel alustel töökeskkonnavolinikega. Põhimõtteliselt võib nõukogusse kuuluda mistahes organisatsiooni töötaja, kui ta soovib panustada.

„Hästitoimiva töökeskkonnanõukogu näide on selline – tootmisettevõttes on neli üksust. Iga üksust esindab kaks inimest, kellest üks on tööandja määratud ja teine töötajate valitud. Lisaks osalevad nõukogu töös töökeskkonnaspetsialist, personalijuht ning tootmisjuht. Kohtutakse neli korda aastas ning enne iga kohtumist käiakse kõik koos läbi üks tootmisüksus ja keskendutakse eelkõige selle olukorrale. Aastaplaane tehes on nii kõigil täielik ülevaade ettevõtte tegevusest ning ressursside jaotumine toimub objektiivsematel alustel,“ pakkus välja Reisberg.

Nii töökeskkonnavoliniku kui ka töökeskkonnanõukogus osaleva inimese volitused kehtivad maksimaalselt neli aastat. Seejärel tuleb nad uuesti valida. Töökeskkonnaspetsialisti volitused on tähtajatud.

Kes vastutab?

Kui eelnevat võib jääda mulje, et kõige suurem vastutuskoorem lasub töökeskkonnaspetsialistil, siis reaalne elu on mõnevõrra erinev. Töökeskkonnaspetsialist võib tootmisettevõttes olla kontoritöötaja, kes ei puutu igapäevaselt kokku ohtlike tööprotsessidega. Seega peaksid enim tähelepanu tööohutusele pöörama keskastmejuhid, kes on pidevalt töö keskel. Kolleegide elu ja tervis on paljuski just nende kätes.

Kui aga küsida uuesti „kes vastutab“, siis on selleks tavaliselt lõpuks tööandja. Tema tegevusel või tegematajätmisel on kokkuvõttes ka suurim mõju edukale ning ettevõtte ja töötajate huve arvestavale tööohutusele.

Kokkuvõttes võiks iga organisatsiooni juhatus läbi mõelda, millised tööohutusega seotud rollid peavad olema täidetud. Lisaks kohustusele võib siin peituda ka võimalus tõsta töötajate rahulolu ja efektiivsust.