Prantsuse kaitsetööstur Eesti relvahankest: selle tingimused välistasid edukast konkurentsist kõige moodsama tehnoloogia
Prantsuse relvatööstuse MBDA asepresident Didier Philippe ütleb vastulauses Ärilehe 15. veebruaril avaldatud loole „Kaitseministeeriumi ametnikul on edasiste relvalobi fopaade vältimiseks lihtne ettepanek”, et hoolimata senisest viljakast koostööst oleks Eesti riik võinud kohe öelda, et neid hankel näha ei soovi. Ka hoiatab ta, et alternatiivse valiku korral võib Eesti saada kaasaegse tehnoloogia asemel iganenud relvasüsteemi.
Lõppenud aasta 12. oktoobril olid 15 välisdelegatsiooni, sealhulgast Eestist, Canjuers’i polügoonil tunnistajateks uue, viienda põlvkonna tankitõrjesüsteemi MMP demonstratsioonlaskmisele. Kolme, otse sihtmärki tabanud lasuga näidati hetkel tehnoloogiliselt kõige kõrgematasemelise tankitõrjerelva tulejõudu ja täpsust.
Kuid vaid üks päev enne näidislaskmist kuulutas Eesti Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus (RKIK) kiirustades välja hanke „Pikamaa tankitõrjesüsteemi hankimine koos elutsükli tagamisega“, sealjuures oli Canjuers’i demonstratsioonlaskmisel osalenud Eesti delegatsiooni liige hanke dokumentatsiooni üks allkirjastajatest.
Hanketingimused olid piiravad
Kahjuks oli hange koostatud sellisel moel, et vastavustingimused välistasid kõik maailma potentsiaalsed pakkujad ja relvad peale 2018. aastal Euroopas ja NATOs kasutusele võetud MMP, mis on oma tõhusust nüüdseks tõestanud ka lahingusituatsioonis, ning Israelis väljatöötatud Spike LR-i.
Võitja väljavalimiseks oli hankes sätestatud ainus kriteerium – “madalaim hind“ arvestamata mingilgi moel relvade võimekuse ja nende elutsükli maksumusega – ehk kuludega, mis kaasnevad relvade käitamise ja hooldusega. Seega välistasid hanketingimused sisuliselt edukast konkurentsist kõige moodsama tehnoloogia, mis hinna põhjal ei suuda loomulikult võistelda 20 aasta vanuse tehnoloogiaga.
Igal juhul on igati põhjendatud MBDA küsimus, et miks ei võinud hankija lihtsalt avalikult tunnistada MBDA tarnitava süsteemi sobimatust hankele – olgu siis poliitilistel või muudel põhjustel? Asi on seda segasem, et MBDA on olnud Eesti pikaajaline ja usaldusväärne partner, kes teeb ka Eesti kaitsetööstusega tihedat koostööd Euroopa PESCO BLOS programmi raames.
Mis oli veelgi šokeerivam ning pani meid astuma juriidilisi samme: kõrged ametnikud deklareerisid, et vanema süsteemi Spike LR-i hankimine ei ole probleem, kuna antud hanke raames on kavatsus osta Eurospike’i praegu arendatav tulevikumudel LR2.
Tegu on tootega, mis ei saa hankes osaleda, kuna ei vasta hankes toodud tingimusele, mille kohaselt peab relv olema NATO kasutuses. Lisaks, kui MMP võimekus on praeguseks teada ning see on ka seeriatootmises, siis Spike LR2 on veel arendamisjärgus, mistõttu selle võimekus on valideerimata.
Eesti jääb seitsmeks aastaks iganenud tehnoloogia lõksu
Selles küsimuses kinnitas MBDA seisukohta Eesti rahandusministeerium, kuivõrd ütles oma viimases vastuskirjas: ”Rahandusministeerium nõustub teate esitajaga [MBDA-ga] osas, milles viimane väidab, et riigihanke alusdokumentides puudub tingimus, mis võimaldaks raketi LR asendada raketiga LR2”.
Kuigi asjas ei alustatud järelevalvemenetlust, saatis ministeerium väga selge sõnumi, et Eesti võib jääda seitsmeks aastaks, ehk terveks hankeperioodiks, vananenud tehnoloogia lõksu.
Hankija pool on meedias väitnud, et tegelikult osaleb hankes laskeseade (Eurospike iCLU) ning raketid LR või potentsiaalselt LR2 on vaid laskemoon. Tekib küsimus, milline neist kahest elemendist mängib tegelikus lahinguolukorras otsustavat rolli? Ning kumb moodustab kuluartiklina lõviosa hanke maksumusest – kas rakett või laskeseade?
Väga raske on ette kujutada, miks oli hankija eesmärgiks soosida vaid ühe pakkuja osalemist hankel. Eriti pidades silmas, et sõjalise konflikti saab määravaks relva võimekus hävitada ”kaasaegne lahingutank” – nagu seisab hanketingimustes.
Võiks ju arvata, et hanke eesmärgiks on kutsuda pakkumisi esitama tankitõrjerelvade tootjate koorekihti, kes pakuvad kõige moodsamaid lahendusi, mis suudavad ”töö ära teha”. Kuid nii see ei olnud. Seetõttu on praeguses olukorras on oluliselt rohkem küsimusi kui vastuseid.
Huvitaval moel toob kaitseministeeriumi asekantsler Meelis Oidsalu 15. veebruaril Delfis avaldatud artiklis võrdlusmomendi Škoda ja BMW vahel – justkui tahaks MBDA veenda Eesti avalikkust hankima kallimat relvasüsteemi.
See, kas Eestil on mõistlikum hankida endale uuema generatsiooni relvastus või 20 aasta vanune laialdaselt kasutusel olev tehnoloogia, millele potentsiaalsel sõjalisel vastasel on ammu vastumeetmed olemas, jäägu loomulikult kaitseministeeriumi otsustada.
Taheti osta Audit
Kuid tulles tagasi automargipõhise võrdluse juurde, siis mida RKIK tegi, oli ju see, et kuulutati välja hange nn Škodade ostmiseks, mis on head autod, kuid välistavad hinnapõhises konkurentsis ilmselgelt Mercedes-Benz või BMW.
Seejärel teatasid kaitseminister Luik ning riigikaitsekomisjoni liige Laaneots, et kavatsus on sama hanke raames osta hoopis sama tootja uuema generatsiooni relva. Ehk sisuliselt hangiti Škodat, kuid lõpuks teatati kavatsusest osta antud hanke raames Audi, sest seda toodab ju sama autokontsern, mis Škodat. Küll aga välistati hinnapõhise hankeprotsessi käigus potensiaalsed konkurendid (ehk Mercedes ja BMW).
See hinnang pole ainult MBDA-poolne, vaid sellele viitas ka Eesti rahandusministeerium oma vastuses MBDA esitatud järelevalveteatele. Selline käitumine pole kaitseministeeriumi poolt ainult selgelt ühte tootjat eelistav, vaid lisaks riskitakse ühe relvatootja hinnalõksu sattumisega.
Lisaks vajab parandamist hr Oidsalu avaldus Spike’i kasutamisest Ühendkuningriigi relvajõududes: minu teada ei ole keskmaa tankitõrjesüsteemide kategoorias Ühendkuningriik kunagi ostnud Spike MR-i või LR-i, kuna need kaotasid hankes USA päritolu Javelinidele, mida britid praegu kasutavad. Ühendkuningriik on küll kasutanud Spike NLOS-i, mis ei ole kindlasti käimasoleva hanke objekt.
