Ehitamise surmavast minevikust helgemasse tulevikku
Kõlab jõhkralt, aga täpselt selline olukord valitses ehitusobjektidel veel vähem kui 100 aastat tagasi. Tööohutusse investeerimisest odavam oli asendada inimesi. Tänapäeval on olukord õnneks märksa parem, kuid käidud on ka pikk tee, kirjutab Tööelu.
Ohtlikum kui sõda
Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) andmetel langeb igal aastal ligi 2,3 miljonit naist ja meest tööõnnetuse ohvriks. See tähendab enam kui 6000 surma iga päev. Tööõnnetusi toimub aastas ligi 340 miljonit ning neile lisanduvad ligi 160 miljonit kutsehaigestumise juhtu. Arvestatav osa neist kurbadest numbritest on kahjuks ehitussektori kanda. Olukord on olnud aga märksa hullem.
Tööohutusele hakati Euroopas tähelepanu pöörama alles Tööstusrevolutsiooni ajal (aastatel 1760 - 1840). Muutuse taga olid tööliste koondumised liitudesse ning ühine tegevus paremate töötingimuste nimel. Avaliku sektori organisatsioonid reageerisid sellele tööohutuse ja -tingimuste reguleerimisega.
Riike sundisid aktiivsemalt tegutsema ka õnnetud sündmused ning nende näidete avalik esitlemine. Näiteks Inglismaal ehitati 19. sajandil raudteid valdavalt käsitsi, mis nõudis hulgaliselt tööjõudu. Kehtis reegel, et iga miili raudtee kohta hukkus kolm töölist. Tunneliga lõikudel oli see number veelgi kõrgem. Üks kurikuulsamaid selle ajastu projekte oli Woodheadi tunnel Manchesteri ja Sheffieldi vahel. Kuueaastase ehitusaja vältel hukkus 32 inimest ning 140 sai tõsiselt viga. Lisaks suri 28 koolerasse seoses ebasanitaarsete elutingimustega. Peale projekti tõi aktivist Edwin Chadwick nukrad numbrid avalikkuse ette, lisades, et statistiliselt oli ohutum osaleda Waterloo lahingus.
Sellele järgnesid kiired muutused, millega valitsus pani raudtee-ettevõtted vastutama tööliste tervise, turvalisuse ja elamistingimuste eest. Seda võib lugeda ka üheks esimeseks korraks, kus sotsiaalkampaania muudab ehitussektori töötingimusi.
19. sajandi teisel poolel võeti Euroopas vastu ka esimesed seadused, mis võimaldasid töötajal nõuda tööõnnetuse korral kompensatsiooni tööandjalt ka juhul, kui selle põhjustajaks oli töödejuhataja või kaastöötaja tegevus. Viimati mainitud kirjeldusele vastas aga oluline osa ehitussektori tööõnnetustest.
Surmavad suurprojektid
Viimast paari sajandit vaadates võib järeldada, et eriti ohtlikud olid ehitajate jaoks suurprojektid. Näiteks 163 km pikkust Suessi kanalit ehitas aastatel 1859-1869 umbes 1,5 miljonit inimest, kellest üle 120 000 suri (peamiselt malaariasse). See tähendab, et iga 1000 töötaja kohta esines 80 surmajuhtu.
Eelmisest mustemad numbrid leiab Panama kanali ehituselt, millega alustati 1881. aastal. Kanal valmis 1914. aastal ning avati laevaliiklusele 15. augustil 1914. Suurprojekti ehitamisel osales ligi 75 000 töölist, kellest jättis elu enam kui 30 000, mis teeb umbes 400 surmajuhtu 1000 töötaja kohta.
Õnneks oleme tänaseks päevaks sellisest reaalsusest võrdlemisi kaugele jõudnud.
20. sajand toob muutused
Ehitajate töö muutus märgatavalt ohutumaks 20. sajandi alguses. Ühelt poolt mängis siin rolli töötajate ühingute jätkuv surve tööohutuse parendamiseks ning teisalt erinevad seadused, mis on täpsustanud ja suurendanud tööandja vastutust. Sajandi alguses paranes olukord ennekõike suurema tähelepanu all olevates suurettevõtetes.
Olulist positiivset mõju avaldas ka isikukaitsevahendite laiem kasutuselevõtmine kahe maailmasõja vahel ning peale seda. Üks mõjukam samm oli kõvamütside ja kiivrite kandmise kohustuse sisseviimine erinevates riikides. See kõik kulges aga võrdlemisi aeglaselt ning soovitud tulemusteni hakati jõudma alles 20. sajandi lõpus.
Turvalisuse kasvu panustas ka tehnoloogia areng. Näiteks erinevad kraanad ja tõsteseadmed on vabastanud ehitajaid mitmetest ohtlikest tegevustest. Samuti on kõrgustest kukkumisega seotud vigastusi vähendanud turvapiirete ja -võrkude kasutuselevõtt. Eelmisel sajandil võeti luubi alla ka kemikaalide kasutamine ning nendega töötajate ohutuse suurendamine.
Olukord Eestis
Eestis valitses nõukogude ajal suhtumine, et tööohutus on oluline. Ette oli ka nähtud erineva kaitsevarustuse rakendamine ning reeglite järgimine. Paraku olid aga levinud isikukaitsevahendid sageli ebamugavad ja tagasihoidliku tõhususega ning sealt kasvas välja mentaliteet, et nende kandmisel ei ole mõtet. Selle suhtumise muutmisega on Tööinspektsioon taasiseseisvunud Eestis kõvasti vaeva näinud.
Ehitussektoris vajalike isikukaitsevahendite osas läksid asjad paremaks 90ndate lõpus, kui pakutavad tooted muutusid mugavamaks ja efektiivsemaks ning valik kasvas. Lihtsam oli saada ka tõepärast infot kaitsevahendite täpsete omaduste kohta. Oma rolli mängisid ka Tööinspektsiooni inspektorid, kes tegid tõhusat turujärelvalvet. Nii kadusid vaikselt lettidelt näiteks Salvo ehituskiivrid, mida seadusega kehtestatud nõuetest mööda hiilimiseks müüdi koerasöögikausside nime all.
Tänapäeva suurprojektid
Võrdluseks varem toodud mustale statistikale võib esile tuua kaasaja mastaapsemaid taristuprojekte, mille rajamisel hukkub kahjuks samuti inimesi, kuid numbrid kinnitavad tööohutuse olulist paranemist. Näiteks maailma pikima, 57 km Gotthardi raudteetunneli ehitus Šveitsis kestis 20 aastat ning selles osales 2600 töölist, kellest hukkus 8. See teeb ligi 3 surma 1000 töölise kohta.
Ehitajate suhtumise muutumist kirjeldab hästi Las Vegase linnakeskuse rajamine (avati 2009). Ühel maailma suurimal ja kallimal erainvestorite rahade eest ehitatud objektil töötas kolme aasta jooksul ligi 8000 inimest, kellest hukkus kuus. Seda oli töötajatele aga liiga palju ning 3. juunil 2008 mindi kollektiivselt töömaalt minema, et protesteerida kehva tööohutuse vastu. Töötajad nõudsid, et täiendavaid ohutuskoolitusi, õnnetuste juurpõhjuste uurimist ning ametiühingute juhtidele täielikku ligipääsu objektile. Töötajate nõudmised rahuldati.
Üks eeskujulikem näide tööohutuse väärtustamisest on Londoni olümpiapargi rajamine (valmis 2012), millest võttis osa ligi 12 500 ehitajat, kellest keegi ei hukkunud (ka kergemaid tööõnnetusi juhtus oluliselt vähem kui valdkonnas keskmiselt). Edu taga oli hea planeerimine, koolitused ning tähelepanelikkus ohtude suhtes.
Kokkuvõttes on ehitussektor viimase paarisaja aasta jooksul pööranud aina rohkem tähelepanu tööohutusele. See on eduka äri üks alustala ning pikka täisväärtuslikku elu eelistava ehitaja kindel põhimõte. Soovime, et iseseisva Eesti ehitusplatsid oleksid turvalised ning ehitajad eelistaksid ja panustaksid turvalisse töökeskkonda.
