Põhjuseks on asjaolu, et laste saamine lükatakse üha hilisemasse aega, mil aga loomulikult teel rasestumine ei pruugi enam lihtne olla. Lisaks stress, erinevad allergiad.

Stötteri sõnul hakkab naiste viljastumisvõime tasapisi vähenema juba kahekümnendate aastate keskpaigast ning langeb kiiresti 40-ndate keskpaigani ja siis on see ka praktiliselt läbi. Nii ongi arenenud riikide reaalsus, et loomulikul teel rasestumine võimalus väheneb. Loomulikult on olukord ja faktorid erinevates riikides erinevad. Hiinas näiteks halvendavad olukorda ka tõsised keskkonnaprobleemid.

Kui suur potentsiaalne turg on, ei soostunud Stötter prognoosima, sest erinevates riikides on olukord erinev, on erinevad seadused ning regulatsioonid. Kõiki protseduure ei saa kõikides riikides teha. „Patsiendid ei hooli piirangutest ja liiguvad sinna, kus neile soovitut pakutakse. Päeva lõpuks me räägimegi siin soovide täitmisest,“ kinnitab ta.

Mullu 70 miljoni eurose käibega Nextclinics alustas 2015. aastal Saksamaal ja Tšehhis ning nüüd tegutsetakse juba kaheksas riigis. Eesmärk on luua kliinikute võrgustik ning pakkuda klientidele personaalse meditsiini teenuseid. Kokku on ettevõte investeerinud 200 miljonit eurot.

Jaanus Pikanile kuuluva Fertility Clinic Nordicu omaniku F-Est OÜ omandas ettevõte laienemiseks Põhjamaade turule. Ostusummat ei soostu osapooled avaldama. Juba täna on Tšehhis ja Hispaanias firma kaks võtmetähtsusega munaraku- ja seemnedoonorlusega kunstliku viljastamise ravi keskust ning kolmandana lisandub neile Tallinn. Siinne keskus teenindab nii Skandinaavia- kui Baltimaid, mille osakaal Euroopa viljakusteenuste ehk ametliku nimega abistatud reproduktsioonitehnoloogiate (ART) turul on ligikaudu 5%.

Fertility Clinic Nordicu asutaja Jaanus Pikani, kes koos meeskonnaga kaasatakse investoritena Nextclinicsi omanikeringi ning jätkab senises rollis ettevõtte juhtkonnas, tõdeb, et toimimine üleeuroopalises võrgustikus annab Eesti patsientidele suuremad võimalused ning suurendab ka Fertility Clinic Nordicu usaldusväärsust. „Eesti ei ole maailma naba. Me oleme väikesed ning seega ei pruugi olla väljastpoolt vaadates nii usaldusväärsed,“ selgitas Pikani.

Siht Põhjalasse
Stötteri sõnul tahetakse laieneda ka Põhjalasse. "Tahame laiemat organisatsiooni siin ja Põhjalas. Vajadus ART-ga ravi järele kasvab ja seega kasvab ka vajadus annetatud seemne- ning munarakkude järele ning nende mitmekesisuse järele," märgib ta.

Nii on ka Kesk-Euroopas teenuse pakkumiseks oluline Põhjala fenotüüp. „Kui vanematel on heledad juuksed ja silmad ning kahvatu nahk, siis tahaksid nad, et laps oleks neile sarnane. Tumedad juuksed ning silmad neile ei sobi,“ selgitab ta.

Kunstlik viljastamine on veel noor ala. Maailma esimene katseklaasilaps sündis 25. juulil 1978. aastal. Mullu sai Louise Brown 40-aastaseks. „See ala areneb pidevalt ja kiiresti,“ tõdes Stötter.

Eetika seab piirid
Kas lõunapoolsetel tumedapäistel vanematel on võimalik kliinikus soovi korral endale blond järeltulija valida? Stötter kinnitab, et mitte. Esiteks on kunstlik viljastamine lubatud vaid rangelt meditsiinilistel põhjustel ehk siis, kui loomuliku viljastumine ei ole võimalik. Ja ka sellisel juhul ei luba ükski tõsine ning eetiline arst Euroopas kliendil valida vanematest erinevat last.

„See on eetika küsimus, me peame mõtlema ka lapse heaolule,“ kinnitab Stötter. „See on eetilisest küljest väga suur vastutus,“ kinnitab ta. Stötter möönab, et loomulikult on maailmas riike, kus võib saada kõike soovitut, kuid nemad seda ei tee. Üks riik, mida selles vallas negatiivse näitena tuntakse on tema sõnul Ukraina.

Samasse eetilisse valdkonda liigitub ka kunstliku viljastamise ealine piir. Jaanus Pikani sõnul on see Eestis 50-aastat. Aga on riike, kus sellist piiri ei ole. Nii on meedias kirjeldatud juhtumeid, kus kunstliku viljastamise teel on emaks saanud üle 60-aastased naised. Stötter kinnitab, et mullu 54-aastaselt viiendat korda emaks saanud Taani näitlejanna Brigitte Nielsen nende kliinikust kunstliku viljastamise teenust saanud ei oleks. Seda põhjusel, et selline protseduur võib ka ema tervist kahjustada ning mõelda tuleb ka lapse tulevikule. Vanem peab elama täisväärtuslikku ning elu vähemalt 20 aastat pärast lapse sündi. Kas oleks eetiline seda võimalust testima hakata?