Kodumaiste rõivatootjate Baltika ja Sangari raskused näitavad Oadi sõnul, et nende ärimudelid on ajale jalgu jäänud.

“Kuigi kohalikud rõivafirmad räägivad ärimudeli muutmisest, siis on see tegelikult ikkagi pigem samaks jäänud. Ikka rõhutakse sellele, et kusagil toodetakse ja poodides müüakse. Aga miks peaks tarbija astuma kaubanduskeskuses viie identse poe kõrval sisse just Baltmani või Sangari poodi? Head põhjust ei ole ja siit mured algavadki. Mis on see, millega Baltika brändid või Sangar selgelt eristuvad? Meie rõivaettevõtetel on tarvis leida see niiöelda unepealt selge eristumise moment,” rääkis Oad.

Nii Baltika kui Sangari positsioneering on olnud koolijuhi nägemuses pigem elitaarne, pakkudes uhkeid rõivaid. Samas on tegu siiski masstoodangu, mitte rätsepatööga ning maailmas on väga arenenud rätsepatöötraditsioonidega riike, kus tööjõud on täna Eestist kordades odavam.

“Eesti ettevõtted võiks võtta rätsepatöö-rõivaäris vahendaja, platvormipakkuja ja kvaliteedikontrollija rolli, viies kokku lääne kliendid areneva maailma teenusepakkujatega. Suhtlus kliendi ja rätsepa vahel, mis veel kakskümmend aastat tagasi pidi olude sunnil toimuma näost näkku, on täna digilahenduste abil võimalik ka tuhandete kilomeetrite tagant,” selgitas Oad. „Oleks loogiline, et just Eesti ettevõtted ehitavad klientide ja rätsepate vahele nutika digitaalse silla, mis järgib ka õiglase kaubanduse väärtusi. Mõneti sarnaselt sellele, nagu Taxify ehk Bolt on teinud personaalse transpordi teenustega.”

“Klassikalisemates majandusharudes toimuvad revolutsioonid aeglaselt. Eesti ettevõtjad peaksid olema eestvedamisel julgemad – innovatsioon ei pea sündima ainult USA-s või Hiinas. Näiteks pöörab eestlaste Cleveron, mitte noorte vihaste meeste äpifirma, vaid aastakümneid toimetanud staažikas ettevõte, Viljandist tegutsedes Põhja-Ameerika jaekaubandust vaikselt pahupidi. Miks ei võiks Baltimaade sangarlikud rõivatootjad omas vallas midagi sarnast teha,” lisas Oad.