ÄRILEHE KOMMENTAAR | Teise samba valikuvabaduse sildi all võidakse neilt tegelikult ära võtta madalate kuludega väikese raha paigutamise võimalus

Teise pensionisambasse kogunenud 4,2 miljardit eurot on Eesti mõistes suur raha. Poliitikutel on kindlasti üllad ideed, kuidas pensionisüsteemi reformida, kuigi läbi kumab pigem soov raha valimislubaduste täitmiseks huugama panna. Ideid teise pensionisamba osas jagub alates tagasihoidlikumatest muudatustest kuni giljotineerimiseni. Me ei tea, milliseid variante koalitsioonikõnelusi pidavad EKREIKE-lased arutavad.

Praegune teise samba 2%+4% süsteem is panustab inimene kaks protsenti palgast ja riik lisab inimene enda esimese samba panuses arvelt 4 protsenti juurde, mille võrra konkreetse inimese esimese sambast väljamakse tulevikus väheneb. Kuidas saaks sammast reformida?

Demokraatlikum valik on see, et inimene saab valida ja kui otsustab samamoodi jätkata, siis ei saa riik ka 4% inimese arvelt panusest loobuda ja raha jooksvate kulutuste katteks kulutada.

Teine variant on see, mida riik juba kord maksejõuetuse äärel rakendas, ehk riik loobus 4% panusest ja andis inimestele võimaluse ise kas panustamist jätkata või see ajutiselt peatada.

Poliitikud võivad loota, et kui piisavalt palju inimesi loobuvad edaspidi teise sambasse raha kogumisest, siis poliitikutel jääb valimislubaduste katteks laiaks löömiseks rohkem raha. Jutt, et selle võrra suureneb tulevikus inimese oma panuse tõttu esimeses sambas väljamakse, ei pruugi nii olla. Esimesest sambast makstakse välja jooksvaid pensioneid. Milline saab tulevikus olema I sambast väljamakse, oleneb milline on sel ajal riigi finantsseis ja tahe. Osalt seetõttu tehtigi teine sammas, et inimesed saaksid natuke otsustusõigust ja raha kogumise võimalust oma esimese samba panuse arvelt, vabastades seda poliitikute suvast.

Nendel juhtudel ei muutuks juba kogunenud varaga midagi. Radikaalsem idee, mis on kõlanud, seisneb teise samba likvideerimises. See eeldab, et pensionifondide varad müüakse x aja jooksul maha, et riik ja rahvas saaks raha kätte. Kõik varad ei ole likviidsed, nende hinnad võivad oluliselt kukkuda, kui üldse leidub ostja. Eelkõige käib juttu nende Eesti majandusse panustatud rahast, millele võib olla raske leida ostjat.

Inimestele valikuvabaduse andmise sildi all võidakse neilt tegelikult ära võtta madalate kuludega väikese rahapaigutamise võimalus. 16-20 euro kaupa kuus ei ole võimalik oma töötasust kahte protsenti raha kasvama panna. See on keskmine summa, mis inimese töötasusust II sambasse läheb, koos täiendava 4% on see kuni 60 eurot kuus.

Kui palju väikesi summasid koondub, on seda võimalik kuluefektiivselt paigutada. See ongi kollektiivse investeerimise mõte lisaks paljude eri investeeringute ostmisele korraga riskide hajutamise eesmärgil.

Swedbankis saab hoiustada alates 190 eurost, kusjuures eurohoiuste intressimäärad on näiteks 60 kuusel hoiusel 0,05 protsenti aastas. Konservatiivsete pensionifondide 10 aasta keskmine tootlus on pensionikeskuse andmetel olnud aastas 1,99-4,41% aastas. SEB pakub võimalust hoiustada alates sajast eurost ja vahet pole kui pikaks ajaks hoiustada, on tootlus täpselt mitte midagi aastas. Luminoris saab näiteks hoiustada alates sajast eurost viieks aastaks 1,2 protsendiga aastas. LHVs on hoiuse miinimumsumma 500 eurot ja 12-kuuse hoiuse intress on 0,3 protsenti.

Kaks küsimsust poliitikutele. Kuidas saab kuus hoiustada regulaarselt 20 eurot, kui minimaalne hoiusesumma on alates sajast eurost?

Kas 0,05 protsenti või 1,2 protsenti aastas hoiusel on parem fondides ajalooliselt teenitud 1,99-4,41 protsendist?

Idee, et tekiks investeerimiskonto laadne süsteem, kus enne pensionipõlve saabumist ei saa raha välja võtta, on intellektuaalselt huvitav. On ju ka pangad kuulutanud, et aktsiaid võid osta kasvõi ühe haaval. Jutt õige, kuid nii suurte kuludega raha paigutamine regulaarselt käiks George Sorosele või Warren Buffettilegi üle jõu – suur osa võib olla teenitavast rahast kuluks teenustasudeks ehk nulli jõudmiseks. Ka pole väärtpaberite hoidmine pangas üldjuhul tasuta teenus.

Võtame näiteks LHV maaklerteenuse tasud. Koduturu ehk Balti aktsiate tehingutasu on kolm eurot pluss 0,2 protsenti summast. Arvestame vaid ostusummaga, sest plaanime aktsiaid hoida, kuigi müües peab jälle teenustasu maksma.

Ehk siis soovides kuus 20 euro eest kuus näiteks Tallinki või Tallinna Kaubamaja aktsiat osta, läheb see iga kord maksma 3 eurot pluss 0,04 eurot. See teeb ostu teenustasuks 15,2 protsenti summast. Sedasi investeerides ei saa kunagi rikkaks, ilmselt ei jõua isegi nulli, kui just mingi börsiraketi peale õigel ajal ei satu. LHV pangas on Balti aktsiate hoidmine tasuta, kuid teistes pankades tuleb ka igakuiselt maksta väärtpaberite hooldamise eest.

Teise samba fondi raha paigutades pole sisenemistasu. 20 eurost läheb investeerimiseks 20 eurot, ise Balti aktsiaid ostes aga investeeritakse 20 eurost 16,96 eurot. Kumb on parem?

Võib karta, et paljud inimesed kulutavad oma kogutud pisku ära. Nagu näha, siis investeerimiskuludeks ise balti aktsiaid ostes 15 protsenti kohe kuludeks makstes ei ole atraktiivne. Tähtajaliselt hoiustada nii väikest summat ei saa, pealegi jääb intress alla inflatsioonile ehk raha ostujõu langusele.

Riik võib loota, et saab põhisumma vabaks laskmisel tagasi tulumaksu 20% summast, kuid kui idee on ka see inimese esimesest sambast võetud 4% tagasi võtta ehk kaks kolmandiku kogunenud rahast lisaks tulumaksule, siis sellisel puhul on tegemist eraomandi natsionaliseerimisega. Ilus jutt sellest, et kui riigil kunagi teie pensionile jäädes on raha, siis võite võib olla saada suuremat pensionit esimesest sambast. Hea mees, kes lubabki.

Juhtub aga see, et inimesed saavad suurema summa kätte ja hakkavad seda päriselt kah investeerima, siis vaja oleks teha hajutatud portfell, et ühe ebaõnnestunud rahapaigutuse tulemusel poleks vaesus majas. Ka on oht ülekauplemine, kus vaid pangad rõõmustavad maaklertasu sisse kasseerides.

Või saab panna raha paarikümne euro haaval kuus üürikinnisvarasse, maasse või kasvavasse metsa. Pole nagu sellistest võimalustest kuulnud.

Aga miks üldse mõelda inimese rahapaigutamise vaatest, poliitikud tegelevad ju suurte ja üllate asjadega otsides ju vaid katet valimislubadustele ja teine sammas näib neile olevat parim koht raha leidmiseks.