Üldise kahepoolse kaubanduspuudujäägi suurenemisel või vähenemisel mängib tollidest ning kaubandustehingutest olulisemat rolli üldine majanduskeskkond, seisab IMFi avaldatud raportis. IMF märgib, et ühele riigile kõrgete tollimaksude kehtestamisel on riigi üldisele kaubandusbilansile väike mõju.

IMF märgib, et Trumpi eelmise aasta otsus Hiina suhtes spetsiifilised tollimaksud kehtestada, ei vähenda eriti kaubanduspuudujääki Pekingiga. Küll võib see tekitada olukorra, et USA ettevõtted ostavad kaupu teistest riikidest.

IMF märgib, et USA kaubanduspuudujääk ei teki mitte sellest, et teised riigid kaupleks USAga ebaõiglaselt, nagu Trump sageli väidab, vaid hoopis USA enda soovist kulutada. „Lihtsalt selgitades, USA kulutas rohkem kui suutis toota, mistõttu tuli kaubanduspartneritelt rohkem kaupu importida,“ tõdetakse IMFi raportis.

USA kulutas rohkem kui suutis toota, mistõttu tuli kaubanduspartneritelt rohkem kaupu importida.

Uuringus selgub, et riigid ei saa vastastikuse kaubanduspuudujäägi vähendamiseks suurt midagi ära teha ilma riigi üldise kaubanduspuudujäägi muutuseta. Näiteks rangema eelarvepoliitika kehtestamiseta. USA valitsus käitub aga vastupidiselt.

IMF märkis, et tollitariifide suurendamisel oleks täna suurem mõju kui 1990-ndatel, sest globaalsete ning regionaalsete tarneahelate loomine on võimaliku tollide kehtestamise mõju suurendanud, sest kaubad liiguvad sageli üle piiride ka tootmisprotsessi käigus.

Tariifide langus on 1990-ndate keskpaigast üleilmset efektiivsust oluliselt suurendanud ning kui Hiina ei oleks Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO) ühinedes oma tariife vähendanud, oleks USA kaubanduspuudujääk aastatel 2010-2015 olnud 30 miljardit dollarit ehk umbes 12% kõrgem kui see oli.

IMF märkis, et tariifide langetamisel on positiivne mõju, suurendades kaubandust, tootmist, produktiivsust ning tööhõivet. Kuid riigid peavad olema ettevaatlikud ning tagama, et kaubandusest saadavat kasu jagatakse laiemalt ning kohandumiste valud ei jääks ainult väheste kanda.