Investeerimisnõustaja: pensionisüsteemi lõhkumise „arve" esitatakse sotsiaalministeeriumile
Käimasolevate koalitsiooniläbirääkimiste kontekstis on tänaseks väga tõenäoline, et reklaamtulpadele prinditud retoorika jõuab ka reaalamajandusse. Sellest lähtuvalt võtsin ette Isamaa valimisprogrammi ja koalitsioonileppe ning proovisin aru saada, mida pensioniraha põlemine siis sisuliselt tähendab ning kuidas vastne koalitsioonilepe selle lahendab.
Isamaa valimisprogramm põhjendas pensionifondide reformi vajadust pensionifondide negatiivse reaaltootlusega, ehk pensionifondide keskmine tootlus ei ole ületanud inflatsiooni. Teisisõnu, pensionisäästude ostujõud on ajas vähenenud. Koalitsioonilepe pakub välja lahenduse: anname pensionifondidesse kogunenud raha inimeste kätte ning igaüks vastutab ise enda raha paigutamise eest. Raha on võimalik ka välja võtta, tasudes sellelt tulumaksu ning kasutades seda näiteks kõrge intressiga laenude tasumiseks või tarbimiseks.
Uus valitsus usub, et selline lähenemine toob pikas perspektiivis parema tulemuse, ehk pensionivarade keskmine tootlus on kõrgem kui tänaste pensionifondide keskmine tootlus. Sellele tuuakse ka vähemalt kaudselt statistiline tõestus - pensionifondide keskmine tootlus on viimasel aastakümnel jäänud majanduskasvust ja keskmisest palkade kasvust väiksemaks. Lühidalt on pensionisüsteemi kriitikute seisukoht, et inflatsioonist või majanduskasvust väiksema tootlusega reservid ja säästud tuleks investeerida kas kõrgema tootlusega varadesse või suunata tarbimisse.
Sisulised loogikavead
Siinkohal tahaks tähelepanu juhtida, et sellisel lihtsustatud lähenemisel on suured loogikavead. Nimelt ignoreerib selline seisukoht täielikult riski, mis teatavasti käib kapitaliturgudel tootlusega käsikäes. Kõrgema tootlusega kaasneb kõrgem risk, teame ju kõik. Seetõttu pole ka üllatuseks, et näiteks tähtajalise hoiuse intress on madalam kui aktsiaturgude keskmine tootlus. Ent kas see tähendab, et kõik inimesed peaksid kiirelt oma tähtajalised hoiused realiseerima ja kogu raha aktsiaturgudele viima? Ka statistika näib seda loogikat toetavat - Tallinna börsil kaubeldavate aktsiate hind on viimase 10 aasta jooksul kasvanud keskmiselt 2,5 korda kiiremini kui Eesti majandus. Seega võiks riik - riski ignoreerides - muuta siis kohustuslikuks kogu pensionireservi investeerimise hoopiski Tallinna börsile?
Kapitaliturgude aktiivse osalisena tundub mulle kummaline, miks peaks riik üldse võtma investeerimisnõustaja rolli ning otsustama, et inimeste reservid tuleks investeerida kõrgema riskiga? Veelgi raskem on mõista, kuidas on majandustsükli tipus võimalik soovitada majanduse riski kasvatada ja reservvarad suunata kõrgema riskiga varadesse või tarbimisse. Praegu käitume täpselt vastupidi Eesti edule aluse pannud elementaarsele majandusloogikale - heal ajal kogu reserve, kehval ajal toeta majandust.
Raha laialijagamine ei tööta
Veelgi raskem on aru saada, miks soovitakse majanduse riskitaset kasvatada kohalike kapitaliturgude arengu arvelt, milles oleme niigi Euroopas kõige kehvemate hulgas? Lähtudes pakutud majandusprogrammi loogikast, oleks ehk mõistlikumgi pensionifondide reservile vastav summa 4,2 miljardit eurot riigil laenu võtta ning see inimeste vahel investeerimiseks ja tarbimiseks laiali jagada. Eesti riigivõlakirjade intress oleks inflatsioonist ja majanduskasvust kordades madalam ning meie madalat võlakoormust arvestades saaksime laenata ka 2-3 korda rohkem. See võimaldaks sisuliselt igale Eesti inimesele välja maksta ligikaudu 10 000 eurot, mida saaks kasutada investeerimiseks või laenude tagastamiseks. Eeldades, et inimesed suudavad seda raha kasvatada kõrgema tootlusega kui riigivõlakirjade intress, oleks sellise tehingu mõju majandusele selgelt positiivne. Tegu on loomulikult absurdse näitega illustreerimaks, et fiskaalpoliitilisi otsuseid tehes ei saa riski lihtsalt valemist välja võtta ja ära unustada. Murettekitavalt baseerub koalitsioonileppe üks kõige olulisemaid punkte täpselt sellisel eeldusel, lihtsalt laenukoormuse suurendamise asemel vähendatakse reservvarasid.
Millist probleemi siis pensionisammaste lammutamine ikkagi lahendab?
Kas inimeste liiga konservatiivset investeerimisstrateegiat või vähest võimalust valida enda portfelli sobivad investeeringud?
Kui liiga madalat tootlust on võimalik parandada ainult suuremaid riske võttes, siis võimalus valida investeerimiseks lisaks pensionifondidele ka teisi varasid ei ole teoorias sugugi halb initsiatiiv. Küll aga peaks selline süsteem jälgima, et kogutud raha siiski investeeritakse, mitte ei kulutata lihtsalt tarbimiseks. Tänaste III samba fondide väike maht ja fakt, et ligi kaks kolmandikku pensionikogujatest otsustas viimase kriisi ajal võimalust kasutada ja maksed II sambasse lõpetada, näitab selgelt, et inimesed kipuvad eelistama tarbimist pensioniks säästmisele.
Kindlasti väike osa inimestest suudab enda raha investeerida pensionifondidest paremini, samas pole kahtlustki, et mingi osa põletaks oma säästud finantsturgudel ära. Mul on aga raske uskuda, et kui kõik pensionikogujad siiski oma raha ise investeeriks, suudaks nad kokku võetuna raha kasvatada kiiremini kui kutselised fondijuhid. Ehk siis suure tõenäosusega on kaotajaid meie hulgas rohkem kui võitjaid. Seega oleks liiga suure investeerimisvabaduse kulu ühiskonnale suurem kui täiendav tulu. Ja see ei tohiks kellegile uudisena tulla - kapitaliturgudel on riigi poolt kehtestatud põhjalik seadusandlus ja loodud regulatsioonid, et kaitsta inimesi nende enda valede investeerimisotsuste eest. Ega ilma põhjuseta ei alga pangas investeerimisnõustamine inimeste riskijanu ja teadmiste kaardistamisega - sellise kohustuse on riik ise seadnud. Kas tõesti plaanitakse nendest põhimõtetest taanduda?
Kuna tänase süsteemi muutmisega kaasneb lisaks säästude investeerimisele väljaspool pensionifonde ka võimalus kasutada seda raha pelgalt igapäevaseks tarbimiseks, on majandusele tekitatud kahju kordades suurem. Arve vastutustundetute otsuste eest saadetakse hiljemalt mõnekümne aasta pärast Sotsiaalministeeriumile. Ehk siis maksumaksjatele, keda selleks ajaks on kümnete tuhandete võrra vähem kui täna.
Parandatakse valesid probleeme
Ma olen koalitsioonipoliitikutega selles osas nõus, et pensionisüsteem vajab reformimist. Probleemideks on karmid piirangud investeerimispoliitikale, mis on dikteerinud konservatiivsed ning madala riski ja tootlusega portfellid. Kokkuvõttes on andnud see napid valikuvõimalused agressiivsemate pensionikogujate jaoks.
Seni on fonde suunatud investeerima piltlikult öeldes tähtajalistesse hoiustesse, oodates samas aktsiaturgudele vastavat tootlust. See on ka üheks peamiseks põhjuseks, miks osade pensionifondide reaaltootlused on negatiivsed olnud. Teiseks probleemiks on väike turuosaliste arv, kelle abil toimub raha väljamaksmine pensionipõlves. Kindlasti on pensionifondide haldurid teinud ka kaheldavaid või isegi halbu investeerimisotsuseid, aga hetkel karistatakse neid suuresti riigi poolt loodud puuduliku infrastruktuuri eest. Mistõttu väljapakutud lahendus ei ole mitte võluvits, vaid lihtne majanduse riski suurendamine reservvarade vähendamise arvelt. Sellega kaotavad tõenäoliselt enim just vähekindlustatud inimesed. Tõsi - lühiajaliselt võime näha isegi väga kõrget majanduskasvu, nagu ka eelmise majandusbuumi harjal. Aga mäletame ka ju seda, mis järgnes.
Pensionireformi ei saa teha buldooseriga, lõhkudes kogu senine süsteem koos kohaliku kapitalituru infrastruktuuriga. Pensionifondide roll kohalike (kasvu)ettevõtete finantseerimisel on märksa suurem kui Toompealt esmapilgul paista võib. Samuti on oluline säästmine ja reservide kogumine kehvemateks aegadeks. Koalitsioonileppes kirjeldatud pensioniplaanil on vähe positiivseid elemente, ent palju laiaulatusliku mõjuga riskifaktoreid. Sellest saab õnneks aru ka Eesti ühiskond ning võrdlemisi väike osa valijatest andis selleks mandaadi.
Kutsuksin siinkohal poliitikuid üles vastutustundlikkusele ning mõtlema hoolega läbi, kas koalitsioonileppesse kirjutatud pensioniplaan ikka sobib jätkusuutliku Eesti majandusmudeliga? Või on tegu lihtsalt populistliku valimislubaduse realiseerimisega, millest kaotavad nii riik kui ka tulevased pensionärid? Palju mõistlikum lahendus oleks koalitsioonileppes suure lärmiga sammaste lammutamise asemel turuosaliste ja sõltumatute asjatundjatega kokku leppida, millised peaksid olema pensionifondidele seatud piirangud. Ehk siis töötada välja regulatsioon, mis suurendaks investeerimisvabadust ja kasvataks meie kõigi sääste ilma kohalikku kapitaliturgu kreeni ajamata ja ühiskonna ebavõrdsust suurendamata.
