Eesti Pangas saab näha Eesti kodurahadest haruldusi

Eesti Panga muuseumis saab näha järjekordset osa Eesti 19. ja 20. sajandi kodurahadest.

Eesti Panga 100. aastapäevale pühendatud näitusesarja „Aardeid Eesti rahakollektsionääride kogudest“ kolmandal näitusel on väljas Eesti ettevõtete, mõisate, linnade, seltside ja kaupmeeste kodurahad kollektsionääride Tõnu Karu ja Ago Kõrva kollektsioonidest ning Eesti Rahva Muuseumi, Tartu linnamuuseumi, Hiiumaa muuseumi, Eesti Ajaloomuuseumi ja Eesti Panga muuseumi kogudest.

Eesti Panga muuseumi kuraatori Siiri Riese sõnul on kahe sajandi taguste kodurahade väljapanek põnev rännak raha ajalukku. „On ime, et kaks sajandit tagasi paberist tehtud kodurahad on tänapäevani säilinud,“ rääkis ta. Kokku on näitusel väljas üle saja ajaloolise maksevahendi. Teiste seas näeb Tartu linnakassa 50-kopikalist valgest nahast koduraha 1812. aastast ja Kanuti gildi 25-kopikalist papist koduraha 1808. aastast.

Tartu Linnakassa, 50 kop, 1812, Ross 187, nahk, Ago Kõrva kogust

Kodurahadeks nimetatakse kohaliku tähtsusega, näiteks linna või ettevõtte väärtmärke, mida on valmistatud nii paberist ja papist kui ka nahast ja metallist. Kodurahad on olnud kasutusel nii „ametliku“ sularaha puuduse tõttu (näiteks sõja ajal või järel) kui ka ettevõttesiseste arvelduste lihtsustamiseks.

Kodurahasid kasutasid 19. sajandi alguses peaaegu kõik Eesti linnad, suuremad vabrikud, ärid ja klubid, kuna peale sõda oli suur puudus maksevahenditest. Sel ajal (1811) olid need ka seaduslikud maksevahendid. Võimalusest koduraha välja anda haarasid kinni kõik kohalikud linnavalitsused, sest selle abil sai korrastata ja tugevdata linna rahandusliku seisu.

Tartu linnavalitsus andis 1812 aastal välja 25 kop. 50 kop. ja 1 rbl. väärtuses nahkrahad. Nendest rahadest on teadaolevalt säilinud ainult 50 kopikaline ovaalsel valgel nahal.

Koduraha on kasutatud ka muudel põhjustel, näiteks äriettevõttes või mõisas palga maksmiseks. Kloostri mõisas (sks Klosterhof) tasuti aastatel 1906–1914 mõisas tööl olnud inimestele kodurahadega. Need olid papitükid, mille kummalegi küljele oli kleebitud eri värvi paber. Kloostri mõisas nimetati neid rahasid arvatavasti zetteliteks (mõne raha tagaküljele on löödud sellise nimetusega tempel).

Kloostri mõisa kodurahadel on näha täiendusi: näiteks on nominaali 5 zettelit täiendatud numbriga 3, mis tõstis vääringut 35-le. Osal rahatähtedel on tindiga peale märgitud numbri järel 1/3 või 2/3, millega vastavalt vähenes trükitud nominaal – väga lihtne ja paindlik süsteem. Töölisele anti vastavalt tehtud töö mahule erineva nominaaliga papitükke, mille tagaküljele löödi kuupäevaga tempel.

Näitusel on väljas 1830ndatel Hiiumaal laialdaselt kasutatud Hiiu-Kärdla Kalevivabriku ehk Dago Kertelli kodurahad „klubid“ ja selle valmistamise klišee. Kloostrimõisa kodurahad zettelid, mille väärtust käsitsi muudeti, Tartu linna välja antud nn liivaraha, mille ostujõud oli üks koorem liiva, Võisiku peeglivabriku (tuntud ka kui Rõika-Meleski peeglivabrik) koduraha – ettevõte, kelle toodangu turvalise transportimise eesmärgil võeti kasutusele Eesti esimene aurulaev (1842), Narva Kreenholmi tööliste leivaraha (u 1895) ja selle valmistamise klišee.

Ärevatel aegadel (1918-19, 1940-41) andsid suurtööstused nagu Narva kalevivabrik, Narva linavabrik, Sindi kalevivabrik ja Port-Kunda välja kodurahasid – ka need on näitusel eksponeeritud. Lisaks saab näitusel näha ka Saaremaal kasutatud nn Nepsi rahasid (1919), mis olid 25 margased 5% võlakohustused. Nime sai raha idee autori Mihkel Nepsi järgi.

Kodurahade massiline väljaandmine tekitas rahakäibes omajagu segadust. Juba 26. juunil 1816 keelas Eesti kubermanguvalitsus postijaamadel rahamärkide väljaandmise, 30. sept. 1822. aasta määrus lõpetas aga kodurahade käibimise kogu Eestimaal. Taas elavnes kohalike väärtmärkide trükkimine mitmel pool Eestis 19. sajandi keskpaiku, peegeldades Krimmi sõja (1854) tagajärgi tsaaririigi finantsmajandusele. Ka nende kodurahade eluiga osutus lühikeseks.

Ka 1860. aastate algul ilmus mitu määrust ja korraldust kodurahade käibelt kõrvaldamise ja ümbervahetamise kohta.

Näitus jääb avatuks kuni 27. aprillini 2019.