Joel Volkov: uurige, mida meist ida pool tehakse! Garanteerin, et üllatute
On laupäeva varahommik ärklikorrust meenutavas baaris. DJ mängib muusikat, mida meil mängiti 15 aastat tagasi. Mõned tegelased tuiguvad paariruutmeetrisel tantsuplatsil. Mina arutan leedukatega mingis segakeeles, et nende vabadusdeklaratsiooni tüpograafiaprojekt oli tegelikult kadedakstegevalt vinge. Kuna lärm on päris kõva, siis ma pole päris kindel, kas minu jutt meigib neile mingit senssi. Aga nad vähemalt naeratavad sõbralikult.
See on Minsk. Mõned tunnid tagasi sulgus ametlikult Valge Ruudu (White Square) nimeline reklaamifestival. Neli päeva täis sebimist, kõhuhaigust ja reedeõhtune kompaktne gala, kus jagati laiali terve lauatäis klaasist kuubikuid. Rahvusvaheline žürii andis hinnangu umbes tuhandele tööle, kõrvus kajamas korraldaja mantra - meie kuld on Cannes'i shortlist! Justkui ma oleksin pidanud teadma, mida täpselt tähendab Cannes'i shortlist... Mina sattusin hindajate seltskonda, mida nimetati pidulikult marketingi žüriiks. 200 keissi ja 11 tundi. Korralik kadalipp.
Ma ei teadnud, mida Minskist oodata. Valgevene on minu jaoks alati üks suur valge auk olnud. Kes seal elavad, mida teevad või mis keeles nad räägivad - täielik tühjus. Nüüd, nädal hiljem on see anum aga täidetud mõnegi asjaga, mille peale mõelda.
Lühike kokkuvõte on, et tegemist on väga sõbraliku, kuid väga kurva ajalooga rahvaga, mis on pea täielikult venestunud. Valgevene keel on ametlik riigikeel, kuid seda ei räägita. Kunagisest uhkest, pigem euroopaliku alatooniga kultuurist on saanud tohutu suure sovjeedipitseriga vaikselt triiviv 9 miljoni inimesega saar, mida juhib Euroopa ainus diktaator, kuid sellest rääkida pole kombeks. Lihtsad inimesed elavad oma lihtsat elu... Mingi salapärane raha liigub kümnetes ja kümnetes hiiglaslikes pankades ja kuuldavasti ka põllumajanduses. Muud valdkonnad tammuvad lihtsalt paigal. Ja nii juba viimased 30 aastat.
Reklaamiklann kui riigi valguskiir
Üheks väheseks erandiks on Minskis tegutsev miniatuurne reklaamiklann. Võibolla on asi selles, et isegi autoritaarne režiim peab endale tunnistama, et ilma reklaamita kaugele ei purjeta? Ei tea. Aga kindel on see, et juba 11 aastat järjest korraldab kohalik turundus- ja kommunikatsioonibüroode assotsiatsioon rahvusvahelist reklaamifestivali. Ja ei tee seda üldse halvasti. Žüriiliikmeid oli kõikjalt maailmast - Jaapanist LAV-ini.
Töid oli Liibanonist Ladina-Ameerikani, kuigi põhifookus siiski endistel liiduvabariikidel. Peaasjalikult aga siiski Venemaal. Jah, jutu järgi liiga palju tööd ja raha reklaamivallas Valgevenes ei liigu, kuid kevadisest Minskist on saanud traditsioon, kus saavad kokku sakslased, poolakad, leedukad, venelased ja reeglina ka paar eestlast. Peetakse vene kombe kohaselt korralikke pidusid, räägitakse asjast ja võrreldakse loovmuskleid.
Minu jaoks oli ennekõike huvitav näha kõike seda, mis toimub Venemaal. Eestist vaadates on meie ja Vene vahel müür - me isegi ei tea, mida seal tehakse. Jah, on aimata, et Venes peaks olema raha ja talente, aga kui palju täpselt ja mida nad teha oskavad - ei mingit taju. Valge Ruut andis mulle sõnumi - Venemaa on tõesti suur ja lai ning seal ei tule puudu ei talendist ega rahast. Olgu selleks Moskva Leo Burnett, BBDO või nende läbi aegade kõige kreatiivsem büroo Voskhod - nad on igas mõttes maailma tipptasemel. Ja ma arvan, et nende kullad Belõi Kvadradil on ilmselt kullad ka Cannes'is. Selles mõttes me vedasime korraldajaid alt...
Leidke aega uurimaks, mis meist ida pool toimub
Minu soovitus on leida see mõni tund ja uurida asju, mida meist ida pool tehakse. Garanteerin, et üllatute. Me siin Eestis teame, et ega sealt midagi head tulla ei saa - nad on agressiivsed, Putini poolt hüpnotiseeritud ja tahavad meile peamiselt halba.
Tegelikkus on aga see, et ma ei kohanud terve nädala jooksul ühtegi agressiivset venelast, kes oleks armastanud Putinit, kes oleks Eestile paha soovinud või kes oleks olnud lihtsalt rumal. Neil on hoopis teistsugused prioriteedid - olla näiteks vahelduseks milleski maailma parim hoolimata sellest survest, mis neile valitsuse poolt turjale on pandud.
Rääkimata agentuuridest on isegi paduseksistlikus Kasahstanis piisavalt julgeid tellijaid, et luua kampaaniaid, mis astuvad stiletokontsaga ühiskonna konnasilmadele nii, et mäda pritsib. Meil on, millest õppida. Ilma naljata.
