Majandusanalüütik: Dr. Riik peab endale Uue Maailma võimalused selgeks tegema, et me poleks vara väärtusetute klaashelmeste eest müüvad pärismaalased
Kui poliitmaailmas käib praegu kõva sebimine, kes kellega või kes kellele, siis varjatum ja tähtsam jagamine käib ühes teises maailmas – Tuleviku Maailmas. Tuleviku Maailma või maailma tuleviku jagamises? Ükskõik, igatahes uued tehnoloogilised lahendused pakuvad inimkonnale võimalusi ligi pääseda tohutule seni kasutamata ressursile ja kiirustele, see on nagu Uue Maailma, terve senitundmatu mandri avastamine.
Kurbloolisus on selles, et kui me kujutame ette, et Pilvepiir viib edasi meie tulevikku, siis tegelikult jagab see suuresti ümber minevikku. Tuleviku põhja luuakse hoopis teises kohas ja teises koosseisus. Tulevikku luuakse järgmise tehnoloogiarevolutsiooniga, millest tähtsamad suunad on biotehnoloogia ja arvutilogaritmid. Need on arengusuunad, mis määravad ära meie tuleviku.
Asi on isegi tsipake tähtsam või hullemgi, sest kes sellest avastusretkest õigesti purjesid seada ei oska või need odavmüügil maha müüb, on mahajääja, ilmselt igavaeseks. Igavene sõltlane. Kuid ligipääsu Tuleviku Maailmale luuakse praegu kiretu bürokraatliktehnilise jaotuse alusel, mitte avaliku arutelu kaudu. Pole ka märganud, et Pilvepiir oleks Tuleviku Maailma jõudmise osas oma selged sihid seadnud. Seda küll osatakse tahta, et kordistada pensione, kuid see, et uue tehnoloogia tõhus kasutuselevõtt oleks lubaduste võimaks tegelikustaja, see jääb kaugeks ja mõistmatuks. Siiani. Mis „värk“ selle tulevikuga siis on? Lihtsalt võiks öelda, et värkvõrk. Kui tänaste ettevõtmiste edu käib läbi platvormide võtme, siis homseks on tänased platvormid lootusetult vananenud. Tulevik on värkvõrgu arengus.
Maadeavastajad ja ettevõtjad kiirustavad … tulevikku
Ega sellele, kes nüüd järsku huvitub teemast, pole kerge valdkonnast aru saada. Kuidas teha endale selgeks seda, mida veel ei ole? On plaanid, kavatsused, unistused. Palju kätega vehkimisi, muinas- ja udujutte. Muidugi on ka kõva konkurents turuosaliste vahel esimesena tulevikku jõudmise nimel. Teadagi, need kes jõuavad esimesena tulevikku … teevadki tulevikku. Isegi siis teevad nad tulevikku, kui nad lähtuvad valedest eeldustest.
Kõik oleneb suhtumisest, ka avastused. „Iga innovatsioon on oletus. Alustad probleemiga ja püüad seda lahendada teadmata, milline lahendus tegelikult toimima hakkab. Mida rohkem katseid probleemi lahendamiseks tehakse, seda suurema tõenäosusega leitakse parim lahendus. Seda lähenemisviisi kirjeldas Edison oma kuulsate sõnadega: „Ma pole kordagi läbi kukkunud (elektripirni töölesaamiseks). Ma olen edukalt leidnud need 700 varianti, mis ei tööta. Kui ma olen kõrvaldanud kõik mittetöötavad variandid, leian selle, mis töötab.” Leidiski.
Kui Kolumbus oleks teadnud Maa tegelikku ümbermõõtu (u 40 tuhat km), siis poleks ta ilmselt riskinud uue kaubatee avastamise kavatsusega, kuid ta lähtus Ptolemaiose aegsest planeedi ümbermõõdu (u 28 tuhat km) arvestusest ja komistas Uue Maailma otsa. Komistas valedest eeldustest lähtuvalt oma aja Tuleviku Maailma otsa. Tegi tulevikku, kuigi on ka arvamus, et „Kolumbus oli suur ebaõnnestuja. Kui ta purjed heiskas, polnud tal aimugi, kuhu läheb; kui kohale jõudis, polnud tal aimugi, kuhu saabus“ .
Selle nimel, et teha tulevikku (või vähemalt osta ennast tulevikku) rabelevad praegu maailmas paljud turuosalised ja vastavalt on neil ka ennast esiletõstev esitlusviis. See vastuolulisus teeb asjast arusaamise meile veelgi vaevalisemaks. Õigupoolest sain umbes kolmel-neljal korral täiesti valesti aru, vaid valdkonna tippasjatundjatega sidususi üha uuesti ja uuesti üle vaadates, vaieldes, kuulates ja jälle küsides tekkis mul sellest turust ja selle võimalikest arengutest mul oma pilt. Ega ma väga kindel ei ole, et nüüdki „värgile“ pihta olen saanud, kuid eks valdkonna asjatundjad parandavad kui täitsa valesse randa purjetanud olen.
Eneseõigustuseks mainin, et ma ei püüagi vaadata Tuleviku Maalilma jõudmist tehnoloogilise lahendina, vaid süsteemianalüütiku ja konkurentsiinimese vaatenurgast. Ning lisastiimuliks on see, et tundub, et ka asjatundjad (ja turuosalised) on nüüdseks nii kirglikult vaidlusse asunud, et ühtede ja samades sõnadega käsitletakse läbisegi erinevaid probleeme. Nii, et vast aitab see arutlus neilgi korrastada oma maailmavärki (või maailmapilti). Pealegi, kui mina sellest aru ei saanud, mitte et ma nii tark oleksin, et kõigest aru saaksin, vaid seepärast, et mul meeldib asju/protsesse süsteemselt uurida ja neid huvitavaid/vastuolulisi või lausa pööraseid detaile leida, siis enamik kõrgema võimu kandjad ei tea sellest huvi või ajapuudusel poolt pudrunuiagi. Millest? Eks ikka sellest kuidas, kes ja milliseks meie tulevikku kujundab.
Sagedustest ja segadustest
Nii nagu ikka on tulevikuvõidujooksul juba tekkinud arusaamatused. Kätte on jõudnud jagamise aeg. Ilmset teavad paljud meist teiega anekdooti mille peaküsimus oli kas jagada võrdselt või vennalikult. Sama küsimus on üles kerkinud Tuleviku Maa avastajate ees. See, mis turuosalistes paksu verd tekitab, selle ametlik nimetus on „Avalik konkurss sageduslubade andmiseks maapealsetes süsteemides üldkasutatava elektroonilise side teenuse osutamiseks sagedusalas 3410–3800 MHz“. Uh, kui ebaatraktiivne nimi, ei tekita meis tarbijates kirge. Isegi huvi mitte.
Kuid kirg turuosaliste poolt on täiesti reaalne, sest sagedusi on vähem kui tahtjaid. Konkurss, nagu hangegi, on konkurentsi erivormiks turgudel, kus ressurss on piiratud või turg ilma reguleerimata ei toimi. Seega omamoodi eelkonkurents ja konkurentsi tehniline imiteerimine. Konkurentsi imiteerimise edukus (st kuivõrd lähedane on tema toime vabalt toimiva turuga) sõltub sellest kuidas hange/konkurss ülesse ehitada.
Sama ka Tuleviku Maailma jõudmise ja jagamise turu kujundamisel, see sõltub sellest, kuidas laotakse alust uuele, tulevikuturule ja kuidas laotaks põhi selle esimesele astmele ehk sageduste jagamisele. Teema tähtis, isegi ülitähtis (tulevikku määrav), sealjuures mitte ainult turuosaliste jaoks (kes piiratud ressursi pealt tulevikku ehitama hakkavad), vaid ka meie kõigi teiste, nii ettevõtjate, teadlaste, kui selliste tavainimeste jaoks nagu meie teiega. Kuid meie, tavainimeste (st kõrgema võimu esindajate), jaoks on praegusel hetkel Tuleviku Maailma ehitamise projekt sama arusaamatu kui koalitsioonilepingu kokkulepped. Tunnetame, et tähtis, kuid kaasarääkimiseks oleme kas liiga asjatundmatud, mugavad või valesti asjadest aru saanud (ja ega kedagi eriti ka põhimõtteid lahti seletamas pole). Umbes nagu vanas anekdoodis, kus „tunnetatakse“, et ¼+1/4= pool liitrit, aga seletada … ei osata.
Seega mõtleme oma mugavuses, et tegemist on kõrvalise, tehnilise ja justkui kitsa ringi klubiline tegevusega, las nad siis isekeskis arutavad seda. Kuid … siin me eksime. Kumbki, ei minevikusaavutuste poliitiline ümberjagamine ega tuleviku kujundamine pole kitsa ringi klubiline tegevus, vaid meie tulevikku määravad otsustuskohad.
Sealjuures on sageduste „andmine“ pikema vinnaga ning püsivam otsustuskoht kui neljaaastane poliitkombo. Kuigi, muidugi võib olla ka vastupidi. Miks? Lihtne iga otsus on õige vaid konkreetses ajas ja asjaolude kombinatsioonis, seega õige otsus valel ajal on vale otsus. Kui otsus ei haaku üldise edasiviiva arenguga on see valeotsus. Kui üldist edasiviivat arenguplaani polegi, siis on see … Browni liikumine.
Kas meil on plaan? Ei ole. Pole plaani, pole tulemusi, otsustest hoolimata. Kui praegune lõdva püksikummi poliitika tulevikupoliitikate määramisel jätkub, siis kuigi meil on järgmise nelja aasta pärast võimalik teha uus valik Pilvepiiri koosseisu suhtes, siis tulevikuotsustamisel pole meil enam midagi kaasa rääkida. Aeg ja olud on muutunud, oleme tulevikuehitamisel hiljaks jäänud. Konkurendid tulevikuehitamise valdkonnas on kadunud silmapiiri taha. Me oleme olukorras, kus meile oleks nagu räägitud kaugest meretagusest maast, kus kõik on võimalik ja meie kibeleme uut mandrit avastama, kogu selle kasutamata ressursi ja uskumatute võimalustega. Aga kuidas sinna jõuda? Kes sinna jõuab? Oleme tänapäeva Kolumbused? Või kuninglikud tindininad?
Kiirus ja kiirustamine
Majanduses ja rallisõidus on kiirus üks väärt asi, kuid kiirustamine … Eh, võib velje lõhkuda, kõigest sellest johtuvaga. Võidab mitte kõige kiirem, vaid see, kes esimesena finišijoone ületab. Kuid meie tulevikulgu on haaratud kiirustamispalavik. Nii, kiire, et „ühe hingetõmbega“ räägitakse nii sageduste jagamisest (millesse püütakse segada nii sigadust kui segadust), 5G tehnoloogiast, värkvõrkudest, iseliikuvatest autodest ja „nänkupiltide“ (ninnunännu & jänkupildid) kiirlaadimisest. Kuid kõik need on eraldi asjad ja vajavad ka eraldi või vähemalt õiges järjekorras käsitlemist.
Niisiis, igal asjal on algus ja lõpp, me peame iga otsuse juures hindama kahte asja, esiteks esialgset otsust, sest sellest johtuvalt sünnivad teised otsused ehk kui võtta pilet Narva, siis sama piletiga ja samal ajal Tartusse sõita ei saa. Elementaarne. Peame tegema valiku.
Teiseks peame otsustamisel silmas pidama lõppeesmärki. Kas me kogemata, kiirustades, ei osta piletit Narva, kuigi eesmärgiks oli sõita Tartusse. Nagu väidetud on, mammut ei koosne mammutitest vaid rakkudest. Ehk kui esmane otsus e. „ehitusmoodul“ on paika pandud, siis saab sellest kasvada ainult mammut, mitte sipelgapesa. Meie paneme praegu „nännupiltide“ jutu taustal paika esimese ehitusmooduli.
Millele? Hm, hea küsimus. Õigemini ongi see põhiküsimus. Ühest küljest räägitakse tulevikutehnoloogiast kui imedemaast, kuid lahendatakse seda tehnilist jagamisülesandena. Imedemaa tehniline jagamine? Veider. Miks me niimoodi teeme? Harjumus? Või me ei soovigi uut moodi maailma näha? Pimetähn?
„Kuid just selles probleem seisnebki: meie ajudele ei meeldi teada saada, et neil pole õigus. Kinnituskalduvus on meie ärritav komme keskenduda lausa laserkiire täpsusega igale tõendikillule, mis toetab seda, mida me juba usume, ning eirata rahulolevalt vahest palju suuremat hulka tõendeid, mis näivad viitavat sellele, et oleme asjast täiesti valesti aru saanud.„. „Võib arvata, et kui oleme teinud otsuse, hakanud seda ellu rakendama ning tegelikult ära näinud, et asi hakkab jubedalt viltu kiskuma, siis oleks veidi kergem oma meelt muuta. Aga paraku mitte. On selline asi, nagu „tehtud valiku heaksmõtlemise kalduvus“ (…) Oma keerukamas vormis on see põhjuseks, miks valitsuse ministrid kinnitavad jätkuvalt, et „läbirääkimised kulgevad väga hästi ja on tehtud palju edusamme“ veel ka siis, kui kõigil on selge, et olukord on lootusetu. Valik on tehtud, seega pidi see olema õige, kuna meie tegime selle.“ (T Phillips „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“). Vaat niimoodi, meie ja meie (lõputu) õigus.
Kolumbuse töökirjeldus
Kuid valdkonna arengu ja konkurentsi seisukohalt on tegemist millegi enamaga, see pole ainuüksi tehniline lahend või oksjon, see on küsimus Tuleviku Maailma ressursside kasutamisest. Kui Kolumbus suundus uut mereteed avastama, siis ei hinnatud tema tegevust mitte selle järgi, et ta hiivas ankru ja heiskas purjed, tema tegevust hinnati siis ja praegu protsessina ja tulemuspõhiselt. Ilmselt ei kirjutanud ta Hispaania kuningale projekti „Kuidas hiivata lähtesadamas ankrut“. See oli rohkem selline töökirjeldus, et avastan uue lühema/kiirema kaubatee Aasiasse, mis toob tema kuninglikule kõrgusele sisse nii- ja naapalju lisa reaale. Vaid selle peale andis Hispaania Kunn Kolumbusele õiguse ja ressursi avastusretkeks. Ja kuigi ta ei avastanud uut mereteed Aasiasse, avastas ta Uue Maailma. Meie tänased kõrgema võimu kandjad (kuningad) peaksime oskama kaasa rääkida rohkem sellesse meie aja Tulevikumaailma purjetamisel, seda protsessi tuleb hinnata kogumis, mitte üksikkonkursina – hiivame ankru.
Fordimust?
Dr Riik valis sageduste (piiratud ressursi) välja andmiseks tehnilise lahenduse, mida on enne kümneid kordi tehtud, kuid … Oot-oot, tegemist on ju revolutsiooniga, murranguga, uute ärimudelitega, elukorralduse muutusega, siis seda menetleda vana korra järgi on küll , no vähemalt pentsik või mugavuslahend. Kas Dr Riik ei saanud aru „värgi“ sisust ja tegi mugavusotsuse – teeme nii nagu alati?
Ilmselt oleme me kõik mingis kontekstis kuulnud fordilikku ütlemist, et autod võivad olla ükskõik mis värvi, peaasi et need oleksid mustad. Must oli lihtsalt tol ajal kõige odavam ja kiiremini kuivav värv ning olenemata sellest, et auto võis põhimõtteliselt olla „ükskõik mis värvi“, oli valik alati must. Seega olenemata sellest, milline oleks olnud konkurss, tulemus oli ette teada. Fordimust.
90-date meie riigihangete algaastatel käibis anekdoot, et kõik autotootjad on konkursile oodatud, kuid neil peab olema ainult X kere, kõik mööblitootjad on kutsutud, kuid parameetrid vastasid vaid Y tootja spetsifikatsioonile jne. Seda õpetlikku anekdooti analüüsides võib öelda, et konkurss/hange oli korraldatud tehniliselt „õigesti“ (selles seisnebki taibuka bürokraatia võlu), kuid see ei taganud konkursi eesmärki (selgitada välja parim pakkuja), vaid juba (eel)valitud pakkuja.
Kuidas sagedustega lood on ei tea, siin seisavad vastakuti kaks vihast vaenuväge. Kuid meie, kui piiratud ressursi omanike, jaoks on vaenuväed ülesse rivistunud valel lahinguväljal. Antud momendil pole tähtis mitte niivõrd küsimus selles, kas ja kes võidab oksjoni, vaid kuhu me jõuda tahame. Kui me teame kuhu me jõuda tahame, alles siis tuleb esimene aste ja see on ikkagi kuidas on laotud sageduste jagamise konkursi alus? Fordimustalt? Mugavuslahendina? Nii, et kogu vaidlus käibki põhiliselt lubade arvu üle (mitu Kolumbust me reisile lubame, kellel laseme ankru alla ja kellel purjed üles), mitte kuhu, kuidas ja millal siirdume. Vale küsimus, vale lahing … vale tulemus
Tehniliselt laitmatu … tuleviku müük
Konkurss on tehniliselt laitmatu, nagu teame, selliseid konkursse on läbi viidud kümneid, kuid kui me väidame, et uus tehnoloogia on revolutsiooniline, maailma muutev, kas siis on ikkagi õige sellele uuele „värgile“ kasutada samu riistu, mis vanadel. Veelkord toonitades, see sageduste „andmine“ ei ole pelgalt sageduste andmine/jagamine, see on turu ostmine ja tuleviku ostmine. Nii tulekski seda tulevikutoru ja konkurentsi vaadata.
Kas on ikka õige, et konkursi ainuke mõõdupuu on raha? Kui raha, siis võidavad (loe ostavad) selle need kellel raha jätkub. Pole ka paha variant, kuid lahjake.
Kuid kui konkursi mõõtkavas on ka nutikus, kiirus ja avatus, siis paneb see turuosalisi mõtlema, pakkuma uusi lahendusi, pingutama, konkureerima nutikuses/kiiruses. See võib tuua turule värskeid tegijaid. Üllatajaid üllatavate lahendustega. Mõtteviis, et sageduste lubade eraldamise ja meie tulevikuarengu rütmi määrab ühekordne sissemakse, tundub hirmutavalt vanaaegne. Sageduslubade „andmine“ pole pelgalt tehniline ülesanne, vaid väga selgelt võitvatele turuosalistele tulevikuturgude müümine. Enamgi veel, see on arengute määramine aegade lõpuni (või kuni võrgud kokku kukuvad), sest need kes arendavad välja võrgustiku kasutades selleks eraldatud sagedusi võivad oma tulevase turujõuga liikuda ka kõrvalturgudele, moodustades vägagi võimsaid ühendusi. Mis aga peamine, need kes võidavad 5G võidujooksu on ilmselt ka ainsad konkurentsivõimelised osalejad 6G rallis (mis see siis iganes ka on).
Nii, et väike tehniline lahendus, mille aluseks on lihtne konkurss polegi nii lihtsake. Kui siin väidetakse, et teenuseid hakkavad arendama teised teenuseloojad ja pakkujad, siis muidugi on see nii, et sidefirma ei hakka ise arendama ei iseliikuvat autot, selle tarkvara ega andureid kuid kogu see „värk“ käib läbi selle toru, kellel on sagedustele rajatud värkvõrk. Ilma sageduste ja värkvõrguta ei saa mitte kuidagi. Vaat selline värk.
Riiklikult tähtsusetu?
Nüüd me siis seisame selle uue imelise Tuleviku Maailma lävel ja … Milline on meie plaan see „värk“ meie jaoks kõige kasulikumalt tööle panna? Sideettevõtete kiituseks tuleb mainida, et nad võtavad hetkel riski ja ehitavad sidevõrgu enne kui need värkvõrgud neilt neid (veel ei tea milliseid) teenuseid tellinud on. Seega ettevõtjad tegutsevad, purjed juba heisatud, nii et mastid lookas, aga Pilvepiir? Milline on Pilvepiiri strateegia selle täiesti uue ressursi vallutamiseks? Või polegi?
Kuid loodus teatavasti tühja kohta ei salli, kui Pilvepiir seda ei täida, siis täidab selle keegi muu: ametnikud, ettevõtjad, huvigrupid. Ja huvitatuid on palju, see on sama olukord kui Kolumbus avastas Uue Maailma. Piiramatu ressurss ootab jagamist ja kasutamist.
Kas Dr Riik saab sageduskonkursilt 5-8 miljonit eurot? Ja kõik? Uh, sai kaelast ära? Kui niimoodi vaadata, siis tunnen ennast tõelise tobujussina, sellise lihtsameelsena.
Põlisasukad Uues Maailmas said Manhattani eest peotäie klaaspärleid ja …. olid ka rahul. Olid rahul oma teadmatuses ja lähtudes pelgalt momendi ja kohaliku väärtushinnangu mõõtkavast. Ei tunnetanud tulevikku. Nii ka meie, me ei adu, et nendele sagedustele ehitatud võrgud hakkavad genereerima kogumis sadade miljardite eest äri ja … Võib-olla see küsimus on ikkagi strateegilist arutlust väärt. Võib-olla tasub Pilvepiiril endale selgeks teha Uue Tuleviku Maailma jagamise võimalused. Riikliku tähtsusega otsused ja lisavahendid on just seal, … uuel ressursimandril.
