Paraku on reaalne olukord see, et töötajad peavad liiga sageli kohtama ebaõiglaselt kohtlemist- nende ülemused lagetavad neid puudutavaid otsuseid töötajaga konsulteerimata või pole oma nõudmistes järjekindlad ja rakendavad neid valikuliselt, kirjutab Harvard Business Review.

Töötajad võivad arvata, et nende boss on ebakompetentne, eelarvamuste kütkeis ning erapoolik või veel hullem- lihtsalt õel. Kuigi osade ülemuste puhul võib see tõsi olla, väärtustab suurem osa neist õigluse ning õiglase käitumise olulisust. Miks nad siis sellegi poolest ebaõiglaselt käituvad, kuigi tunnistavad sellise teguviisi halba mõju?
Õiglaselt käitumine ei ole alati lihtne.

Õiglus on kompleksne valik
Enam kui 60 aastat kestnud uuringus leitakse, et õiglus ei ole lihtne, ühene valik, vaid kompleksne ning integreeritud otsuste ja tegevuste võrgustik. Selleks, et töötajad ülemust õiglaseks peaksid, peavad bossid vastama neljale aspektile:
Esiteks peavad nad tagama jagatava õigluse ehk siis töötajad peavad saama panuse eest võrdset tasu. Teiseks peab selle tasu saamise protsess olema läbipaistev ja selge.
Kolmandaks peavad nad kasutama informatiivset õiglust ehk selgitama oma otsuste loogikat.
Ning neljandaks peavad nad kohtlema töötajaid väärikalt ning austusega.

Need on komplekssed ning aeganõudvad tegevused. Ning kui õiglust selle kõige valguses vaadata selgub, et ebaõiglus ei tugine mitte sellel, et bossid on ennast täis ja õelad, vaid pigem sellel, et pole piisavalt ressursse mitmete omavahel konkureerivate prioriteetidega hakkama saamiseks.
Töötajad kurdavad, et ülemustel ei ole aega nendega kohtuda ega nende arvamust kuulata või neid ka erinevate muutuste ning otsustega kursis hoida.
Ning ka juhid tunnistavad, et nad muutuvad alluvate suhtes tõredamaks ning käituvad ebaõiglasemalt, kui nad on ületöötanud ning ajapuudus kummitab.