Emeriitprofessor kiidab Sõnajalgade tuulikuid: alguses olin mina ka skeptiline
Kui ärimees Jüri Mõis leiab, et Sõnajalad alavääristavad Aidu tuulepargi vaidluses Eesti riiki ja ajavad oma tuulikutehnoloogia osas udujuttu, siis Tallinna Tehnikaülikooli elektrotehnika instituudi emeriitprofessor Jaan Järvik (79) on täiesti vastupidisel seisukohal. Ta kirjutab, et Eleoni tuulikutel on head eeldused laiaks kasutuseks kogu maailmas ja seda tasuks Eestis jõuliselt toetada.
Et minu nägemus oleks mõistetav, pean end tutvustama. 1959. aastal püstitasid mu kaks vanemat venda koos isaga kodutallu tuuliku, millele isa oli metsa kõrgeima männi kõrval kasvanud mastimänni välja valinud ja üks vendadest mu sõjaväekaaslase Toomas Villemsi isa raamatu jooniste alusel turbiini labad voolinud.
Mina olin sel ajal Ukrainas lennuväes, kus olid lakkamatult tööl ka radarid. Tänu tuulikule ja praktiliselt hooldusvabadele raudnikkelakule, oli tõrgeteta hädapärane elekter olemas kuni isa-ema, meie külas viimastena jätsid tühjaks meie kodutalu.
Osalenud erinevates arendusprojektides
48 aastat tagasi alustasin peale 6+3 õppeaastat Leningradi PI-s rohelise õppejõuna elektriala tudengite koolitust TPI-s. Koheselt kutsuti liituma kateedri uurimissuunaga ja pakuti rahateenimisvõimalust. Tutvusin, keeldusin, otsustasin läbi ajada lisarahata, sest oma teema tundus kordades põnevam – alul tudengite kursus- ja lõputööd, koos hakkasime tegema lepingulise uurimistööga.
Sündis töögrupp, kuhu liitusid ka mõned õppejõud ja mis muutus ilma riikliku toeta tippajal 25 kaastöötajaga teaduslaboriks. Tänu labori töö tuntusele ja heale mainele (põhiliselt väljaspool Eestit Nõukogude Liidus) rahastamise tagamiseks taotluste kirjutamisvajadus puudus. See „hullude seltskond“ sai tegeleda oma ühisehobiga. 1992. aastal muutusid tellijad võlgnikeks, välisfirmad kaasasid väärt laborispetsid. Jääjad jätkasid elu- ja surmapiiril tagasihoidlikult oma hobiga.
Üle 15 aastat tagasi pöörduti Voltast minu poole, et koos arendada riigi raha toel väikesevõimsusega tuulegeneraatoreid. Alul keeldusin, arvates, et selles valdkonnas on kõik juba olemas, pole uurida. Siiski nõustusin. Avastasin, et ma eksisin. Masti otsa upitati kas kiirust tõstva vahelüliga turbogeneraatorit või otsetoime hüdrogeneraatorit, mis olid ammu-ammu põhjalikult uuritud.
Puudus aga tõeline õhuline tuule-generaator. Leidsin, et see tuleb luua. Jällegi koostöös üliõpilastega tekkisid mõned uued lahendused. Mõned olulised jäid arvutis uusi tudengeid ootama, viimaseid napib, nii ootavad need lahendused tänase päevani. Üks nendest, mille eeskujuks oli looreha pikkade kodaratega ratas jäi ka tegijat ootama.
Tuli välja, et samale ideele tuli Inglismaal paar aastat varem Durhami Ülikooli prof. Ed Spooner, kes ehitas 2006. a 11kW katseseadme. 2008. aastal lõi ta Eestis Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus toel firma Goliath Wind OÜ. Eestis lülitus arendustöösse TTÜ. Samal aastal valmis 250 kW, 2010 aastal 400 KW ja 2015. a valmis Budapestis esimene 3,6 MW generaator. Edasi paari aastaga koostöö TTÜga vaibus.
Tegemist on tõeliselt õhulise tuulegeneraatoriga
Ligi 3 aastat tagasi EAS-ist paluti mul koostada hinnang tuuletehnoloogia klastri taotlusele. Mu lähteinfo oli puudulik. Püüdsin seda luua. Tekkis paarkümmend küsimust, millele ootasin hinnangu koostamiseks vastuseid. Palusin, et me kohtuksime taotleja esindajatega, kus saab vajadusel esitada täpsustavaid lisaküsimusi. Kahjuks ajakirjandus oli kujundanud mul eelarvamuse ja see ei olnud positiivne. Kohtumisel oli vastajaks Oleg Sõnajalg.
Iga tema asjatundlik vastus tilk tilga haaval muutis minu negatiivset lähtekohta positiivsemaks. Kohtumise lõpuks olin kindel, et vaatamata mõnele minu väikesele kõhklusele töö väärib kindlalt Eesti riigi tuge. Seejärel otsisin üles nende tuuliku patendi. Sealt selgus, et tänu suurepärase mehaaniku vaistule ja piisavatele elektriala teadmistele on leiutatud tõeline õhuline tuulegeneraator, millega teistel, ka Koljatil on raske konkureerida.
Tänu TTÜ doktorikooli ekskursioonile avanes mul võimalus Saaremaal Salme vallas Lassi külas oma käega katsuda ja oma silmaga vaadata sellise töötava võimsa tuuliku kõiki olulisi sõlmi. Mulje oli võimas. Nende tuuliku nutikas kujundus lähtub raskuskeskme targast valikust, tänu millele puudub generaatori rootoril võll, mis tava tuulikutel on massiivne. Turbiin ja rootor toetuvad ainsale originaalsele laagrile.
Nii on generaator õhuline, kergem ja omab selget konkurentsi eelist võrreldes kõigi tuntud lahendustega. Nii on need generaatorid väga sobilikud kasutamiseks ka võimsaimate tuulikute puhul. Neil on väga head eeldused laiaks kasutuseks kogu maailmas ja seda tasuks Eestis jõuliselt toetada.
Eleoni tuulikute vastu võitlejad teevad kahju Eesti riigile
On ääretult kurb, et tuulikusõjas õli tulle valajad pole vaevunud end kurssi viima, mille vastu nad palehigis võitlevad ja millist võimalikku suurt kahju nad Eesti majandusele sellega põhjustavad. Kas nad on tõesti valmis omast taskust seda kahju korvama või keskenduvad ainult eneseimetlusele?
Ämari lennujuhtimiskeskuses olen tuulikute töö korral näinud ka radari pilti. Jah, seal võivad tekkida mingid kindla sagedusvahemikuga häiringud. Need vääriksid põhjaliku uuringut, mis võiks lõppeda lahenduse väljatöötamisega (neid on mitmeid), mis need häiringud radaripildilt kõrvaldaks. Mida kiiremini kaasatakse kitsa ala asjatundjaid, kes töötavad välja probleemi lahenduse, seda enam on lootust, et tuulikute tootmine Eestis saab lõpuks tuult tiibadesse. Sellega kaasneksid uued töökohad ja tugi Eesti elule.
Tahaks väga loota, et riigiasutustes lõpeks ka erinevate firmade erinev kohtlemine. Ühe firma tuulikud võivad riigipiiri lähistel takistuseta töötada, teisel mitte. Oleks hea, kui Enefit Green (Eesti Energia tütarfirma, Sõnajalgade konkurent – toim) märkaks kauge Saksa tegija asemel oluliselt tõhusamat tuulikut Eestis. Siin vastutegevused vääriksid kiiret maha matmist ning nende asendamist Eestile kasuliku koostööga.
