Danske rahapesušokk pani kahtluse alla pangasaladuse jätkusuutlikuse
Danske Banki juhtumist on saamas Euroopa regulaatoritele, seadusandjatele ja pankuritele suur õppetund, mis paneb ümberdefineerima panganduse põhieeldust – pangasaladust.
Panganduse põhiline põhimõte on klientide pangasaladus. Danske Banki rahapesuskandaal on selle asetanud nüüd uude valgusesse. Taani finantsregulaator hakkas vedama pangasaladuse teemalise debatti teiste regulaatorite seas.
Taani finantsjärelevalve juht Jesper Berg ütles, et on ilmselge, et tegemist on hiiglasliku privaatsusteemaga. Ta lisas, et peame leidma, kuidas lahendada olukord.
Danske Banki Eesti filiaali kaudu toimunud rahapesu paljastas Euroopa seadusandluses suured tühimikud. Kuna andmekaitse ja kliendisaladus kaitsevad privaatsust, tähendab see ühtlasi, et üks pank ei saa teisele jagada informatsiooni oma musta nimekirja sattunud kliendist.
„Tuhanded Danske Banki kliendid vahetasid panka minnes üle tänava või teise riiki,“ lausus Berg Bloombergile. „Infojagamine puudus. Sellest on tõesti kahju ja sellist olukorda peaks vältima.“
Tema sõnul on pankade vahel infojagamise lubamine efektiivsem rahapesu vastase võitluse meede kui ühte Euroopa rahapesuvastase võitluse asutuse loomine.
See mõte on juba saanud vastukaja Soomest, kes võtab juulis üle Euroopa Liidu eesistumise.
„See idee on erakordselt hea ja toetatav,“ märkis Soome finantsinspektsiooni finantsanalüüsi ja operatsiooniriskide osakonna juht Samu Kurri. „Kuid nagu alati peitub saatan detailides ning me peame olema ettevalmistusel väga ettevaatlikud. Filosoofilisel tasandil tähendab see fundamentaalset muutust traditsioonilise karmilt kaitstud pangasaladuse osas.“
Euroopa parlamendis on kliendiinfo jagamise idee leidnud mõningast toetust. Parlamendi finantskuritegude, maksude vältimise ja masupettuste erikomitee eesrääkija Jeppe Kofod ütles, et tuleb leida tasakaal.
„Me ei taha ohverdada privaatsust,“ lausus ta. „Kuid pangad peaksid saama võimaluse mõningat infot kaitstult vahetada. Tänapäeval saavad kurjategijad liiga kergesti tegutseda mitmete pankade klientidena.“
Veel vähemalt kaks Põhjamaade panka on jäänud vahele üha laienevas Eesti rahapesuskandaalis. Swedbanki kaudu oelvat liikunud enam kui sada miljardit dollarit potentsiaalselt kahtlast raha. Nordea Bank on võimaldanud ligi 800 miljoni dollari ulatuses küsitavaid tehinguid. Mõlemad on seotud Danske Banki afääriga.
Kaasaajal peavad pangad raporteerima kahtlastest tehingutest oma riigi rahapesu andmebüroodele. Need üksused töötavad koos prokuratuuriga uurimise osas, kuid teiste pankadega ei tohi informatsiooni vahetada. Seetõttu võtab potentsiaalse kuriteo juhtumi kokkupanek aega, kuid samal ajal on rahapesijatel võimalus rahapesuga jätkata.
Bergi sõnul peaks kaaluma pankadele loa andmist jagada omavahel informatsiooni enne kui politsei on kinnitanud illegaalse tegevuse juhtumi. Pangad on nagunii juba kogunud tunne-oma-klienti põhimõtete tõttu informatsiooni klientide kohta ning Põhjamaades käib juba töö ühtse süsteemi loomiseks, et kliente ei pommitataks infonõudmistega mitmetest pankadest.
Sellise ühtse infrastruktuuri korral saavad pangad Bergi sõnul näha, milliste klientidega on panga algatusel kliendisuhe lõpetatud, et nad ei saaks minna järgmisse panka.
Alates oktoobrist Danske Banki vastavuskontrolli juhtiv Philippe Vollot ütles, et üldiselt on üldise informatsiooni jagamise mõttel iva olemas, kuid privaatsus muudab raskeks kahtlase tegevuse raportite jagamise. Põhjus seisneb selles, et lõpuks võib selguda, et raportis olev klient võib osutuda süütuks.
„Selles, et kusagil süsteemis oleks võimakus, mis ei võimaldaks kurjategijatel ühest pangast teise kolida, oleks finantskuritegude vastu võitlemisel üliefektiivne,“ lausus ta. „Siin on aga teemaks andmekaitse regulatsioon ning tegelikult on vajalik filosoofiline debatt, kuskohast alustada. Kuhu me tõmbame joone?“
