Ebavõrduse kasvus on Euroopas konkreetselt süüdi heaoluühiskonna ja hoolekanderiigi loomine ning seejärel eri tootlikkusega riikide paigutamine ühte valuutaliitu ilma adekvaatsete ülekandemehhanismideta.

Hoolekanderiik on nimelt miski, mis on üleüldse võimalik ajutiselt ja teatud (soodsa) rahvastiku vanuselise struktuuri juures. Olukorras, kus rahvastiku vanuseline struktuur muutub rahvastiku vananemise suunas, on hoolekanderiigi mudelit ajutiselt võimalik pikendada laenu abil, kuid nagu „üllatuslikult“ on selgunud, siis sugugi mitte igavesti. Tupik, kuhu selle (hoolekanderiigi) ülima lahkusega jõuti, tingis (riikide) faktilise maksejõuetuse ebameeldivalt lähedale jõudmise intressimäärade nulli ja negatiivseks liigutamise ning massiivse rahatrüki. Massiivne rahatrükk aga tõi massiivse varahindade inflatsiooni. See aga panustas oluliselt ebavõrdsuse kasvu, sest varad teatavasti on nii või teisiti rohkem jõukate inimeste käes.

Seega ebavõrduse juurpõhjus peitub vastutustundetus majanduspoliitikas, kus esiteks lubati rahvale maad ja ilmad kokku, varsti finantseeriti seda „maad ja ilma“ laenuga ning tagatipuks eemaldati valemist distsiplineeriv komponent ning ühtlasi samas ka liigsete pingete väljutamise ventiil ehk kohalik(ud) valuuta(d).

Hetkel tehakse nägu, et kõik saab varsti korda. Jagame aga taas julgemalt ümber ja testime uuesti ideid, millel ajalooliselt positiivsed pretsedendid puuduvad. Selle juurde räägime aga murelikult kapitalismi kriisist. Kapitalismil pole aga mingit kriisi. Ta nimelt ei ela enam Euroopas ja on mõnes muu maailma piirkonnas täitsa hea tervise juures. Euroopas on aga pärast kapitalismi minema kolimist „rikkuse loomise masin“ suhteliselt lootusetult katk ning see lootusetus ongi see, mis inimesi üha pahuramaks teeb.

Mis puudutab aga Eestit, siis siinse rahulolematuse allikas pole mitte otseselt elustandardi stagneerumine (ja isegi halvenemine) nagu näiteks Lõuna-Euroopas. Meie rahulolematuse allikas on see, et vaatamata mitmeid aastaid kestnud sisuliselt maailma kiiremate hulka kuuluvale reaalpalga kasvule ning vähemalt Vana Euroopaga võrreldes rahuldavale majanduskasvule, oleme me siiani näiteks oma peamiste kaubanduspartneritega võrreldes vaesed. Vaesus aga on inimlike kannatuste allikas.