Majandusanalüütik: meie Pilvepiir tegeleb oma asjadega vallamaja tasandil ja meie tulevikku määravate asjadega tegelemiseks aega ei jätku
Euroopa Parlamendi valimised lähenevad, kuid meie oma Pilvepiiri valimisest on kõik kohad veel haput haisu ja vihameelsust täis. Ilmselt on paljudel kontides tunne, et ei tahakski minna (jälle) valima. Nagu piinlik on, et millise liivaköie need poliitinimesed jälle kokku keerutavad. Jälle peame meie valijad/kliendid kuulama lõputut joru teemal, kellel on nina viltu, kellel hambad puseriti, küüned enda poole ja vanavanalell salakaubavedaja, kes kõik on pahad ja enamgi veel.
Mida meie, valijad, selle teadmisega peale hakkame? Meie tahame teada, kuidas meil Euroopa Liidu raames tootlikkust tõsta, sest tootlikkus ja hõive on kaks tegurit, mis määravad meie heaolu. „Majanduskasv on tähtis, kuna see võib aidata lahendada palju muid probleeme. Kui Ameerika Ühendriikide SKT kasvaks igal aastal pragu prognoositavast 1% kiiremini, oleksid ameeriklased 2033 aastaks viis triljonit dollarit rikkamad. Kui see kasv oleks vaid 0,5% kiirem, laheneks USA eelarvepuudujäägi probleemid ilma, et poliitikat oleks vaja muuta. Mõistagi raskendaks aeglasem kasvutempo puudujäägi vähendamist, rääkimata raha eraldamisest uutele algatustele või maksude alandamisest,“ kirutavad Andrew McAfee & Erik Brynjolfsson raamatus „Masin, platvorm, inimene“ .
Seega saame näha, milliseks kujuneb osavõtt seekordsest vihameelsusest laetud EP valimistest. Ega valimishuvi väga kõrge ka eelnevatel kordadel pole olnud (26,8%/43,9%/36,5%) Ilmselt mõjutab EP valimisi, meie oma Pilvepiiri valimiste tulem, oleneb vaid kas vihameelsus kasvatab osatähtsust või tüdimust. Seekordne Pilvepiiri valimiste eripäraks on huvitav kõrvalefekt: kõik on rahulolematud: nii võitjad, kui mittevõitjad, nii osalejad, kui mitteosalejad. Väetati ja laotati nii usinasti, et pidukondadel võlakoorem selline, et saadikukohti mitte ei võidetud, vaid võeti justkui võlgu neljaks aastaks kapitalirendile. Kulukas värk, kui usud, et raiskav edevus toob rohkem hääli.
Kuid uued, EP valimised on juba tulemas. See, et pidukondadel on rahaseisudega kehvasti nähtub ka valimiskampaania suhtelises mõõdukuses. See on umbes nagu linnaliiklus koolivaheajal, mõõdukas ja sujuv. Tunduvalt rahulikum tavahommikust. Nii ka valimiskampaania: mõõdukas, peaaegu märkamatu, kuigi mõningate liiklusraevu tunnustega, mis tõstatab küsimuse, et võib-olla olekski mõistlik pidukondi rahapõuas pidada, siis teevad mõistlikumaid tegusid.
Mootori lohutuspolt?
EP valimisi on peetud omamoodi lohutusauhinnaks neile, kellel kodukamaral Pilvepiiri valimistel nii hästi ei läinud. Kuid see on ekslik arusaam. Kas kinnituspolt mootoris on lohutuspolt? Ei, see on süsteemi osa. Nii ka EP-ga, see on süsteemi tähtis osa. Tõesti, veel veerand sajandit tagasi, oli EP rohkem selline kahjutu klubi kuhu saadeti jalust ärapeetud poliitinimesi. No nagu väljateenitud poliitpensionile.
Tänapäeval on olukord teistsugune. Viimased aastakümned on EP-st loonud tõelise Euroopaülese seadusandja, mõjutades meie kõigi elu. Kuid 6/7 „meie“ saadikut (EP valitakse 705/751 olenevalt Brexitist) milline on nende roll? Mida nad suudavad? Mida nad tahavad? Keda nad esindavad? Ärgem unustagem, et valitud saadikud pole mitte „Poliittiim Eesti“ liikmed, need on igaüks eraldi parteisõdur, astudes EPs ühtsesse faalanksisse liberaalid liberaalidega, sotsid sotsidega, konservatiivid konservatiivsetega jne. Mida nad seal esindavad? Keda nad esindavad? Mida nad saavad teha Eesti jaoks? Kas nad ülepea teevad midagi Eesti jaoks? Või teevad Euroopa jaoks? Sellise Euroopa jaoks, kus on kaitstud Eest huvid või mingisugused muud huvid?
Just selliseid küsimusi peame meie valijad/kliendid endalt küsima seistes valikute ees. Ärgem unustagem, et iga kord kui keegi seadusi annab, siis ühtlasi võtab ta kellegi õigusi. Piirab tegevusvabadust. See ongi see koht millele peame väga kiivalt peale passima, millised inimesed me saadame oma õigusi ja huvisid kaitsma. Või milline on nende inimeste üldine suutlikkus ja tahe EP midagi teha. EP valimised ei ole lohutusauhind, see väga tähtis otsustuskoht meile valijatele/klientidele.
Esimese astme valimised
Kõik me oleme valijad, isegi need kes ei lähe valima, on valijad. Mittevalimine on valimise esimene aste. Algtase, millega iga kodanik valib selle vahel, kas ta on otsustaja või ta tahab, et tema eest otsustatakse.
Need valijad/kliendid kes jäävad püsima valimiste algtasandile peavadki leppima sellega, mida teised oma valikutes teevad. Seepärast ei saagi valimata jätta. Või tahategi lasta teistel oma elu-olu eest otsustada? Kummaline valik.
Meile siinkandis tundub oma naba imetlemine maailma kõige tähtsama toiminguna (võib-olla isegi maailmaarengu suunanäitajana), siis tegelikult oleme ammu juba suurklubide liikmed (EL, OECD, NATO jne), milles kehtivad ühisreeglid. Klubid toimivad vaid siis, kui neil on piisavalt ühesuunalisi huvisid, klubid põhinevadki ühishuvide realiseerimisel. Klubide edukus kogumis ja iga liikme oma eraldi sõltub sellest, milline on selle kogumi koostöövõime, aga ka igaühe ideepanus.
Tegelikkuses on asjalood niimoodi, et kui me Euroopa Liiduga liitusime, siis andsime suure osa oma otsustusõigusest üle sellele kõrgliiga klubile. Me pidasime seda enese huvide seisukohalt tähtsaks. Ja õieti tegime. Küsimus on vaid selles, et ilmselt pole meie administratiivne sisemaine võimekus suutnud ära kasutada kogu EL võimaluste arsenali oma huvide arusaadavaks tegemiseks.
EL on mitmetasandiline mehhanism, millest vaid ühe osa moodustab Euroopa Parlament. Just seepärast on tähtis ka EP valimised ja see, kes sinna meie riiki esindama lähevad (kuigi tegelikult lähevad nad ju mitte Eestit esindama, vaid oma üleeuroopalikku erakondlikku fraktsiooni esindama). Kuid nii või teisiti, ikkagi on seal võimalik meie ja ka Euroopa ühishuvides teha head või halba. Tegelikult tuleb karta selliseid valikuid, mis lähtuvad mõttepojukesest „mida halvem seda parem“. See oleks küll kõige kehvem valik, destruktiivne ja hävitav.
Eks ta ole, külmal sügisõhtul on mõnus lõkkeveeres käsi soojendad, kuid kui maja põlema panna, siis täidab see samasugust funktsiooni. Osaliselt. Kui väga kitsalt fokuseerida oma huve, siis niimoodi just lähebki. Ja mis puutub ühe inimese sõna jõudu, siis värskeim näide sõna jõust oli alles äsja, mil USA presidendi Twitteri säutsude 102 sõna viisid aktsiaturgudelt umbes 1,36 triljonit dollarit, nagu lehm oleks keelega tõmmanud. Vaat see on jõud, nii et ärgem alahinnakem ka meie „kuuspaki“ võimalusi muuta maailma kulgu EP-s. Kuid kõigepealt tuleb meil selgeks teha, millised on nende võimalused ja milline peaks olema meie tugi neile edaspidi, et nad ei oleks kui üksikud rohukõrred poliitkõrbes.
Seadusandliku jõuga
Seega EP on euroopaülene seadusandja ja meie valime nüüd ja kohe 6/7 inimest enese seast sellesse kõrgesse kogusse. Mis edasi? Kas nad hakkavad seadusi tegema? Vaevalt.
Nii nagu meie Pilvepiiril „tehakse seadusi“ omaalgatuslikult haruharva (ikka on esitajaks täitevvõim), nii on ka EL-s, meid kõiki mõjutavad otsused saavad alguse ja töötatakse algstaadiumis läbi ning püütakse leida konsensus Euroopa Komisjonis (EK). EK pole selles mängus ainuke jõujaam vaid üks osa EL institutsioonide tasakaalustavate mehhanismide süsteemis.
Kõige levinum õigusloome menetlusvorm on seadusandlik tavamenetlus, mida varem nimetati kaasotsustusmenetluseks, milles Euroopa Parlamendil on Euroopa Liidu nõukoguga (EN) võrdne kaasseadusandja ja ühine otsustaja. EL nõukogu on ELi liikmesriikide valitsuste foorum ELi õigusaktide vastuvõtmiseks ja ELi poliitika kooskõlastamiseks. EN liikmeteks on liikmesriikide ministrid st täitevvõimu esindajad. Ning mis põhitähtis EN võtab vastu ELi õigusakte (sh EL eelarve) koos Euroopa Parlamendiga, tuginedes Euroopa Komisjoni ettepanekutele. Ärgem unustagem ka ühe lülituskilbi rolli mehhanismis ehk EL liikmesriikide riigipeade/valitsusjuhtide kohtumise formaati ehk Euroopa Ülemkogu (EÜ). Nagu hoomate, on ka EÜ täitevvõimu esindavkogu, seda enam, et EÜ valmistatakse ette ministrite nõukogu tasandil.
Miks ma selle igava jada siinkohal välja kirjutasin? Ikka seepärast, et see on tore, et me saame oma inimesed kõrgesse EP kogusse, kuid kogu eeltöö tuleb ära teha täitevvõimu tasandil ja mitte lihtsalt täitevvõimu tasandil vaid meie oma administratiivset ja analüütilist suutlikkust kasvatades. Pärast, kui eelnõud on juba EP otsustamisküpsed, siis ei suuda meie saadikud kuigivõrd mõjutada täiskiirusel liikuvat rongi. Isegi mitte rongi ette viskudes.
Regulatsioonid: tööriist või tapariist?
Oskamatu tööriista käsitlusega võib igaüks endale viga teha ja oskusliku sõjariista käsitlusega head tööd teha. Kasvõi konservipurki avada. Tuleb lihtsalt teada, mida ja kuidas teha.
EL tegevus põhineb aluslepingutel. Kõiki need kokku lepitud eesmärke on võimalik saavutada erinevat liiki õigusaktide abil, millest mõned on siduvad, mõned mitte. Kõige „kangem“ neist on EP ja EN määrus, mis on siduv õigusakt. Seda tuleb tervikuna kohaldada kogu ELis. EP ja EN määrused on otsekohalduvad, ehk kui määrus jõustub siis hakkab see kehtima kogu EL territooriumil (va. erandid) ja liikmesriikiide Parlamentidel ega valitsustel pole siinkohal muud võimalust kui täita ühisreegleid või/ja maksta trahve. Edasi.
Järgmine õigusakt on direktiiv, see on õigusakt, milles sätestatakse eesmärk, mille liikmesriigid peavad saavutama. Samas saab iga riik ise otsustada selle üle, kuidas seatud eesmärke saavutada, ehk direktiivi täitmise mehhanismi loomisel on suur osa riikide parlamentidel ja valitsustel. Peale nende on veel otsused, mis on siduv nende jaoks, kellele see on adresseeritud ja mittesiduvad soovitused. Kui siia lisada veel Euroopa Kohtu otsused, siis saamegi kokku Euroopat liigutava või pidurdava raamistiku.
Kuivõrd pika vinnaga ja mõjusad on EL regulatsiooni, on meil värskeim näide oma põlevkivienergia tootmisega. EL ei keelanud meil põlevkivist elektrit toota, kuid tekitas saastekvootide süsteemi, mis mõjub meie energeetikale laastavalt. Mis aga õpetlik selle juures, siis sel ajal, kui meie poliitinimesed, ettevõtjad ja keskkonnakaitsjad omavahel pusklevad, kas ja kuidas vähendada fossiilsete kütuste põletamist, siis on EL selle nende (st. meie) eest juba lahendanud, põlevkivi elekter on muutunud nii kalliks, et ei püsi enam elektrituru konkurentsis. Kahju, oleme jahvatanud tühjalt sõnaveskit, mille tulemusel oleme muutumas elektrit eksportivast riigist, elektrit importivaks. Kuid see pole veel kõik, õigemini on need vaid õied, viljad on kibedad, sest arvestades 5G ja värkvõrkude arengut ja CO2 saastekvoote, siis edaspidi saab kõik toimima (suhtkoht puhtal) elektrienergial, sh ka autod, ühistransport, robotid, targad majad jne. Milline on meie energialahendus? Pole. Õigemini on, kuid need ei ole küllaldased
Vaat selline mehhanism. Kuhu selles masinavärgis sobituvad meie eurosaadikud igaüks eraldi (vaevalt kõik koos) ning milline on meie edu saavutamise jõuõlg? Kuhu oleks kõige õigem panustada. Tundub, et kõik algab liikmesriikide täitevvõimude tasandilt, nii ÜK kui EN saavutatud kokkulepetest, mida siis tehniliselt lihvib EK. Puhas täitevvõimu mäng, ehk jäme ots „maailma muutmisel“ on meie täitevvõimu ehk Dr Riigi käes. See, et meil on EPs lipulehvitajad on ka tore (kusjuures nii mõnigi saadik on osanud ennast tegudes kehtestada tunduvalt suuremana, kui seda näeks ette üksiku saadiku mandaat), siis meie edu eelduseks on meie enese täitevvõimu korraldatud huvide analüüs ja nende esitlemine kõige paremal kombel.
Tuleviku tegemine
Kuidas teha tulevikku? Juba enne meie ühinemist EL-ga ütles üks tark kolleeg, et „Vaata, nüüd anname me suure osa oma otsustusõigusest ära Brüsselisse ja pane tähele, meie oma seadusandja (milline oli ju harjunud 15 a vorpima uusi seadusi,et tsentraliseeritud käsumajanduselt üle minna omandi ja ettevõtluspõhistele suhetele) ei saa oma uuest rollist enam hästi aru ja hakkab vanast harjumusest tegema vallamajatasandi otsuseid. Samas tempos.“ Mis on ka juhtunud, kui arvestada seda, et juba kehtivatest seadustest muudetakse umbes 80% aastas. Harjumus noh! Ei tahtnud uskuda. Nüüd (järgmised 15 a hiljem) tuleb tõdeda, et suuresti nii see ongi läinud. Meie tegelema „oma asjadega“ (vallamaja tasandi asjaga) ja EL tegeleb „oma asjadega“ (ehk meie riiki mõjutavate asjadega). Kuna Pilvepiiri ajaressurss on olnud täidetud „oma asjaga“, siis sellega, mis meie tulevikku (ja EL tulevikku ka) tegelikult määrab, seadusandjal enam aega ei jagu.
Tuletame nüüd veelkord endale meelde, et otsused, mis meid tegelikult mõjutavad, tulevad Euroopa Parlamendi ja Euroopa nõukogu ühisregulatsioonidena ja need on otsekohalduvad. Kõigile. Isegi nabaimetlejatele ja esimese astme valijatele.
Peale selle jõustumist pole enam midagi „kobiseda“, tuleb hakata täitma. Ja/või trahvi maksma, kuni olukord vastab kõrgetele käsulaudadele. Asja tuum on selles, et kui meie ei suuda/oska/taha enne määruse vastuvõtmist (õigemini küll siis kui pannakse kokku esimesi EK poolseid visandeid) oma huvisid kaitsta, siis peame valmistama oma inimesed ja majanduse ette meie osaluseta muudetud regulatsioonimaailmas toime tulekuks. Tegelikult peab meil olema enne igat regulatsioonihakatise sündi olema oma huvide ja arenguvõimaluste analüütiline kodutöö tehtud.
Tuleb enesele selgeks teha, et meil on huvid ja see huvi ei ole mitte see et me iga kord hääldame püüdlikult välja, „Meil ei ole vastuväiteid“, „Meid see ei mõjuta“. Mõjutab küll, kuid oma teadmatust/oskamatust püütakse katta mittemõjutamise vaibaga. Need paar korda, kui kavandatavatele regulatsioonidele vastuhakuks on kiskunud, lähtusid pigem huvirühmad ja kodanikuühenduste selgest arusaamast, et asja on valesti aetud. Ja nagu vanaema Marie ütles „Ets kae perra!“, tuli välja, et kodanikel oli õigus – mõjutas. Mõjutas kehvemas suunas, kuid kui seda mittereeglipärast vastuhakku poleks olnud, oleks meie EK-s vapralt teatanud, et „meil ei ole vastuväiteid“.
Meie Pilvepiir, mis on senini suuresti mugandunud vallamajaks peab (kindlas kõneviisis) olema see strateegiastaap, mis koordineerib meie huvisid EL materjalide/ettepanekute/eelnõude sisuliseks läbitöötamiseks, selleks et esindada meie huvisid kõige sitkemal viisil. Kuid ka sellest ei piisa, ilma võrgustiketa ei suudaks me luua piisavalt asjatundlikku ühisteavet oma huvide põhjendatud kaitseks.
Seega Dr Riik peab moodustama asjatundjate võrgustikud, kellega nõu pidada ja meile kõige soodsamaid variante välja töötada ning kaubelda. Vaadake, ilma võrgustiketa tänapäeval enam ei saa, eriti nii väikese asjatundjate valiku puhul nagu on Eestis. Kui Eesti kogu potentsiaal on iseenesest väike (sest kui palju on meil tipp või süvaasjatundjaid erinevates eluvaldkondades?), siis selle valimi lahendamine vaid avaliku teenistuse mõningate üksuste tasandile on lausa hukatuslik.
Ei hakka küll kihla vedama, kuid suure tõenäosusega ei ole meil avalikus teenistuses ühtegi tipptuumafüüsikut ega –-geenitehnoloogi. Mis me siin tuumafüüsikutest räägime, isegi logistikuid ei ole, süsteemianalüütikutest rääkimata. Kui me sel teemal vajaksime asjatundlikku nõu, siis …. Kas meil on ikka julgust iga kord küsida nendelt kes teavad või ütleme lihtsalt, et „see meid (keda meid?) ei mõjuta“?
Kuid tänapäeva moodsas maailmas ei aita ka üksnes asjatundjate võrgustikud, vaid edukaks homsesse siirdumiseks on vaja ühisloomelisi/rahvahankelisi (crowdsourcing) võrgustikke, selliseid, milles osalejad ei pruugi olla eriala inimesed, kuid kellel on värske pilk ja värsked ideed, kuidas vanu klotse uut moodi kokku panna (rekombineerimine).
Nagu kirjutavad McAfee ja Brynjolfsson, uurisid innovatsiooniuurijad Lars Bo Jeppesen ja Karim Lakhani 166 teaduslikku probleemi, mille organisatsioonid olid Innocentive´isse postitanud, kuna olid nende lahendamisega ummikusse sattunud. Nad leidsid, et Innocentive´i kogukond suutis neist lahendada 49 ehk peaaegu 30%. Lisaks täheldasid nad, et parimaid lahendusi esitasid suuremad tõenäosusega inimesed, kellel ei olnud probleemi vahetu valdkonnaga mingit pistmist. Teisisõnu tundus, et oli hoopis hea, kui mõne kõva pähkli võttis käsile mõni „kõrvalseisja“, kelle haridus ja kogemused polnud probleemiga vahetult seotud.
Just selline laia juurestikuga puu võib meile anda head saaki. Meie edu EP tasandil algab mitte niivõrd eurosaadikutest (kes on süsteemi osana loomulikult tähtsad), kuivõrd võrgustike loomisest meie eneste juures.
Huvid liigutavad maailma
Kuidas see EPi „värk“ siis kokkuvõttes ja tegelikult meie jaoks töötab? EP „värk“ töötab nii nagu kõik muugi – huvidel. 19 sajandi Briti riigimees lord Palmerston väljendas selle põhimõtte järgmiselt: „Meil ei ole igavesi liitlasi ja meil ei ole alalisi vaenlasi. Meie huvid on igavesed ja alatised ja meie kohus on neid huve järgida“. Kui tal paluti nimetatud huvisid ametliku välispoliitika kujul täpsemalt määratleda, siis tunnistas Briti võimu paljukiidetud valvur: Kui inimesed küsivad minult … mida nimetatakse poliitikaks, siis ainus vastus on, et me püüame iga kord teha seda, mis tundub parim, muutes meie riigi huvid oma peamiseks juhtmõtteks.“
Kuidas saab meie (kes pole meie vaid iga pidukonna väga erinevate huvide esindajad) kuuspakk esindada meie huve 751 liikmelises kogus? Saavad või ei saa? Või kas tahavad?
Kui sotsid lähevad ajama sotside asju, konservatiivid konservatiivide asju ja need kes lähevad ajama asju niimoodi, et mida halvem seda parem, siis millist „Eesti asja“ nad ajavad? Ei tea. Nagu hoomate võib siingi saavutada edu vaid ühiste huvide najal, mitte eraldi võideldes. Kuid need „meie huvid“ tuleb enne läbi töötada ja teiste huvidega kokku haakida.
Edu, see tähendab väljakutseid ja nende ületamist, mitte lubadusi ja nende paistel mõnulemist.
Aitab tühjadest lubadustest, poliitinimestelt ootaks, et nad annaksid meile eesmärgi, sihti ja väljakutsed. Praeguses valimistuhinas ei tohiks me kogu mehhanismi ja võrgustiku koosmõju unustada. Võrgustik võidab.
