FOTOD | Unistad mõisaomaniku staatusest: vaid 1,9 miljonit ja uhke häärber ongi sinu
Mõisat müüakse esklusiivse kinnisvaraga tegeleva Baltic Sotheby's International Realty vahendusel.
2012. aastal ja 2014. aastal oli loss müügil 2,5 miljoni eurose hinnaga. Kinnistusraamatu andmetel on lossi omanikud nüüd Marju Muldia, Indrek Saul OÜ, Andrus Reinsoo Sihtasutus, Andrus Reinsoo, Laitse Star OÜ.
Kinnisvara küügikuulutuses iseloomustatakse lossi kui suurepärast kohta rahuliku ja ilusa elu jaoks inimesele, kes hindab eripära ja ajalugu. „Hea võimalus tunda möödunud sajandite hõngu, samas loobumata kaasaegsetest mugavustest“.
Lossi esimesel korrusel asuvad üldkasutatav restoran, konverentsikeskus ja saunad. Lossis on lisaks 15 hotellituba. Hoone pindala on 1500 ruutmeetrit ja kinnistu suurus on 173 000 ruutmeetrit.
Laitse mõis, saksapärase nimega Laitz, sai alguse iseseisva mõisana aastal 1642, kui see eraldi Ruila mõisast.
20. Sajandi alguses paiknes Nissi kihelkonnas 14 mõisat, neis 1 kirikumõis, 9 rüütlimõisast koos 2 kõrvalmõisaga ning 2 poolmõisat. Ja 2 karjamõisat.
Tallinnast mõnikümmend kilomeetrit edelasse jäävat Laitset on mainitud juba Henriku Liivimaa kroonikas – selles seisab see Ladise nimelise külana, kuhu ristisõdijad 1219. aasta veebruari lõpu käreda külmaga jõudsid ja kuhu nad toona ka öömajale jäid. Pikka aega kuulus küla Ruila ordumõisa alla ja tollega koos kingiti see 1622. Aasta kevadel Riia pürjermeistrile Johann Ulrichile.
Tema ajal on Laitse mõis rajatudki, vähemasti 1637. aastaks oli see kindlasti juba olemas. Laitse püsis väheste vaheaegadega Ulrichite käes kuni 1814. Aastani, siis pärandus Mohrensehilditele. Laitses praegu oleva imposantse neogooti stiilis mõisahoone on 1890. aasta paiku ehitanud Woldemar von Uexküll.
See on romantiline loss, romantilise hingelaadiga oli ka selle ehitaja: alustanud küll sõjaväelasena, läks ta erru ja leidis kutsumuse kirjanduses ning usulises müstikas. Uexküll pidas Laitset enda käes siiski ainult 1909. aastani, sest oma ainsale pojale, kes oli rüütelkonnast välja heidetud, ei saanud ta seda pärandada, tütar oli aga kolinud välismaale. Nõnda sattus mõis lõpuks Bremenite kätte.
