Majandusekspert: kes asendaks turult lahkuvaid pankasid?
Viimasel paaril aastal on pangalaenude kättesaadavus ja hind Eesti ettevõtjate jaoks aga halvenenud. Seda vaatamata ettevõtete heale finantsseisule ja Euroopa madalaimate hulka kuuluvate viivislaenude osakaalule. Seda, et tegemist ei ole vaid üksikute laenuta jäänud kibestunud ettevõtjate levitatava jutuga, kinnitavad ka erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide uuringud ja Eesti Panga poolt avaldatav statistika.
Pangalaenude halvenenud kättesaadavuse taga on konkurentsi vähenemine kohalikul pangandusturul, siin tegutsevate välispankade muutunud finantseerimispoliitika ja pangandusalaste regulatsioonide karmistumine kogu Euroopas. Ükski neist teguritest pole ajutise loomuga, mistõttu tuleb meil muutunud olukorraga harjuda ja kohaneda, ning panustada senisest enam alternatiivsetele finantseerimisallikatele.
Selleks, et halvenenud finantseerimisvõimalused majandust pärssima ei hakkaks, peab lisaks paljudele turuosalistele endile oma panuse kapitaliturgude arengusse andma ka riik. Paraku äsja sõlmitud koalitsioonilepingus leiab see teema vaid põgusat mainimist kahe lühikese üldsõnalise lõiguna. Esitan järgnevalt mõned ideed, kuidas riik saaks kapitaliturgude arengule kaasa aidata.
Riigi garantiid ja toetused
Piisavate tagatiste puudumine on aastaid olnud Eesti ettevõtjate jaoks üheks peamiseks takistuseks finantseerimise leidmisel. Riigi poolt Kredexi ja Maaelu Edendamise Sihtasutuse (MES) vahendusel pakutavad laenugarantiid on täitnud seetõttu tänuväärset rolli. Ometi on selliste garantiide kasutamine Eestis üks madalamaid Euroopas ning nende senine vaid pangalaenudele suunatud struktuur kipub ajale jalgu jääma.
Riiklike laenugarantiide tingimused võiksid muutuda paindlikumaks ning käendavate instrumentide valik võiks hõlmata lisaks pangalaenudele ka võlakirju ning miks mitte ka ühisrahastuse projekte. Viimaste näol on tegemist samuti laenuga, vaid juriidiline vorm on pangalaenust erinev. Lisaks oleks mõistlik kaaluda ka kahe konkureeriva garantiimeetme (MES ja Kredex) ühendamist.
Riik on viimasel viiel aastal andnud märkimisväärse panuse Eesti riski- ja erakapitali turu arengule, osaledes investorina kohalikes riski- ja erakapitali fondides. Riigi investeeringu kaasabil on kordades kasvanud nende Eesti ettevõtete hulk, kes erakapitali toel oma kasvuplaane ellu saavad viia. Saavutatu hoidmiseks ja edasi arendamiseks on oluline, et juba riigi poolt tehtud investeeringud ei jääks ühekordseteks vaid saaksid ka järje.
Viimane EBRD ja Rahandusministeeriumi initsiatiivil läbi viidud Eesti kapitaliturgude diagnostika nentis, et üheks põhjuseks, miks ettevõtted kapitaliturgudele ei jõua, on sellega kaasnevad kõrged kulud. Eesti võiks siinkohal eeskuju võtta mitmest naaberriigist, mis on välja töötanud toetusmeetmed selliste kulude osaliseks riiklikuks kompenseerimiseks.
Toetav regulatiivne keskkond
Kapitaliturgudega seotud regulatsiooni hulk on viimase finantskriisi järel kogu Euroopas mitmekordistunud ning saanud üheks olulisemaks valdkonna arengut pidurdavaks teguriks. Investoreid kaitsma mõeldud uue reeglid muudavad ettevõtjatele kapitaliturgude kasutamise kalliks ja keeruliseks ning samal ajal takistavad ka investoritel soovi korral riski võtmast. Eesti on kogu vastava regulatsiooni üks-ühele üle võtnud ning vähemalt seni ei paista, et Eesti valitsusel selles küsimuses mingigi oma arvamus või initsiatiiv oleks.
Samal ajal üha karmistuva regulatsiooniga on turule tekkinud kümneid alternatiivseid investeerimisplatvorme, peamiselt kõikvõimalike ühisrahastuse lahenduste näol, kus puudub igasugune väärtpaberiturgudelt kapitali kaasavaid ettevõtteid koormav regulatsioon. Ehkki selliste lahenduste tekkimine on tervitatav, siis erinev regulatsioon loob ebavõrdset konkurentsi ja tekitab investorites segadust. Ühisrahastus vajab regulatsiooni, kuid vältida tuleks selle käigus ühisrahastuse „surnuks" reguleerimist.
Ligipääsu tagamine
Üheks regulatiivse keskkonna tekitatud takistuseks kapitaliturgudelt raha kaasamisel, kus riik saaks abikäe ulatada, on viimastel aastatel karmistunud terrorismi- ja rahapesu tõkestamisega seotud reeglid. Ehkki viimased on vajalikud, siis nende mõjul on muutunud välisinvestoritel Eestisse investeerimine märkimisväärselt keerulisemaks. Näiteks ei saa paljud neist enam Eestis avada väärtpaberikontot või puudub neil võimalus Eesti ettevõtete väärtpabereid osta. Probleemi lahendamine on jäänud suures osas eraettevõtjate õlule, kellele kuluks riigi abi hädasti ära.
Pensionifondide rolli suurendamine
Eesti kogumispensioni fondide kogumaht on 4 miljardit eurot. Suur osa sellest on praegu investeeritud välismaale, kuid see ei jää enam palju maha pankade poolt Eestis väljastatud laenude mahust (7 miljardit). Käesoleva aasta algul jõustunud seadusemuudatused avardasid tunduvalt pensionifondide võimalusi seda Eesti börsivälistesse väärtpaberitesse investeerida. Seetõttu on kapitaliturgude arengu seisukohalt oluline, et uue valitsuse poolt kavandatav järjekordne kogumispensioni reform koos kogumise vabatahtlikuks muutmisega seda kõike kraanist alla ei lase.
Riigiettevõtete börsile viimine
Ainsa konkreetse kapitaliturgude arendamise punktina on koalitsioonilepingus toodud riigiettevõtete börsile viimine. Tallinna Sadama hiljutine IPO kinnitas, et riigiettevõtete börsile toomine suurendab nii eestlaste kui välisinvestorite huvi Tallinna börsi vastu ning loob sellega finantseerimisvõimalusi ka teistele ettevõtetele.
Riigil on võimalik kapitaliturgude arendamiseks ja ettevõtete finantseerimisvõimaluste arendamiseks palju ära teha. Suurem osa eeltoodud meetmetest vajab pigem pealehakkamist ja tahet kui kulukaid väljaminekuid riigieelarvest. Ja ehkki tegemist pole kiiret häältesaaki lubava teemaga, siis sõltub kapitaliturgude arengust Eesti ettevõtete käekäik ja seeläbi kaudselt ka see kui palju riik pensione saab tõsta või õpetajatele ning tuletõrjujatele palka maksta.
