Töökius, ahistamine ja diskrimineerimine õiguspraktika muutuste tuules – millal saabub murrang?

1. mail möödus 15 aastat Eesti esimese ebavõrdse kohtlemise vastu võitlemisele keskendatud õigusakti kehtima hakkamisest, milleks oli omal ajal palju kära ja vastakaid arvamusi tekitanud soolise võrdõiguslikkuse seadus. Selle seaduse üheks põhiliseks fookuseks oli diskrimineerimise tõkestamine tööelus. Seaduseelnõu menetlemise ajal peeti seda mõnede poolt Euroopast vägisi Eestisse toodavaks „impordiks“ ja viidati meie ühiskonnas, sealhulgas töökeskkonnas, juba „loomulikult väljakujunenud soorollidele.“

Aeg on möödunud. Vahepeal on vastu võetud ja jõustatud rida erinevaid regulatsioone seoses halva kohtlemise vältimise ja tõkestamisega nii meeste ja naiste kui ka teiste ühiskondlike gruppide vahel, sealhulgas võrdse kohtlemise seadus, 2009. aastal uue kuue leidnud töölepingu seadus ja äsja käesolevast aastast jõustunud töötervishoiu- ja tööohutuse seaduse muudatused seoses psühhosotsiaalsete ohuteguritega. Soolise võrdõiguslikkuse edendamisest 15 aastat tagasi on Euroopa Liidu õigusmõjude ja siseriiklike seadusandlike initsiatiivide kaudu tänaseks välja kasvanud terviklik pakett õiguslikke regulatsioone seoses diskrimineerimise, töökiusamise ja erinevate ahistamisvormidega töökeskkonnas, mis peaksid tagama töötaja võimalused teha oma tööd vabana nii ülemuse kui kaaskolleegide ebaväärikast ja alandavast kohtlemisest.

Kuid milline on nende regulatsioonide kõrval tegelik praktika ja kui palju on muutunud mõtlemine ühiskonnas nende 15 aasta jooksul seoses töötajate kohtlemisega töökeskkonnas?

2016. aastal valminud Praxise analüüsis leiti, et tööandjate teadlikkus soolise võrdõiguslikkuse seadusest on madal, vaid 4 protsenti vastanud tööandjatest pidas end seadusega hästi kursis olevaks. Seadusega on paremini kursis avaliku sektori organisatsioonid ja enam kui 50 töötajaga tööandjad.

Tabavalt märkis 2015. aasta lõpus ametist lahkunud soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper, et Eesti inimesed on traditsioonilistes soorollides jätkuvalt kinni ja seetõttu oli tema töö kõige raskem osa just võrdõiguslikkuse temaatika suhtes tekkinud eelarvamuste murdmine. Muuhulgas kinnitasid perioodiliselt korraldatud võrdõiguslikkuse monitooringud jätkuvalt Eestis valitsevaid stereotüüpseid arvamusi seoses naiste ja meeste võrdse tasustamise ja naiste osalemisega poliitikaelus.

Sotsiaalministeeriumi andmetel vähenes 2018. aastaks meeste ja naiste üldine statistiline palgalõhe siiski 25 protsendini, olles veel mõned aastad tagasi üle 30 protsendi. On märgata paranemist, kuid pikk tee on veel minna.

Töökiusamise kui töökeskkonnaga seotud järjepanu ebameeldiva ja alandava kohtlemise (nt sihilik kolleegi tööülesannete täitmise takistamine, laimu levitamine jms) kohta valmis 2017. aastal TÜ Pärnu Kolledžis Eda Rannamägi uurimustöö. Selles jõuti järeldusele, et väga sageli ei taju töökiusu ohvriks langenud inimesed end töökiusu all kannatajana. Uurimistöö käigus tundsid uurimisalused end töökiusu näidetes ära, kuid ei osanud seda sageli töökiusuga seostada. Uurimustöö käigus leiti veel, et enim langevad töökiusu ohvriks noored naised, ent ei leidu ühtegi ala, kus seda ei esineks.

Ka Tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni praktika ei kinnita täna veel diskrimineerimise, ahistamise ja töökiusamistega seotud vaidluste suurt hulka. Näiteks 2016. aastal lahendas töövaidluskomisjon ühtekokku 25 sellist vaidlust, millest kolme puhul leidis rikkumine ka kinnitust. 2017. aastal olid vastavad arvud 26 ja 6. 2018. aastal esitati töövaidluskomisjonile 19 vastavsisulist avaldust.

Peaasjalikult on tuvastamist leidnud juhtumid seotud diskrimineerimisega soo alusel, samuti raseduse alusel ning viimastel aastatel ka seksuaalse ahistamise ning töökiusamisega. Näiteks 2018. aastal oli töövaidluskomisjonis lahendamisel juhtum, kus keeleõpetaja süüdistas tööandja esindajat seksuaalses ahistamises, mis leidis komisjonis ka tuvastamist.

1.jaanuaril 2018. aastal jõustunud töövaidluse lahendamise seadus kaotas varem kehtinud rahalise nõude piirmäära töövaidluskomisjoni pöördumisel. See võimaldas ühes diskrimineerimisega seotud vaidluses mõista töövaidluskomisjonil hüvitisena välja 118 000 eurot, mis on tänaseni püsiv rekord. Tüüpilistel juhtudel on töövaidluskomisjoni määratavad hüvitised seoses kõnealuse halva kohtlemisega jäänud 3000 euro piiresse.

#metoo liikumine on praktikat muutnud

Jättes kõrvale ametliku statistika, võime oma advokaadipraktika põhjal öelda, et 2017. aasta lõpus Ameerika Ühendriikidest alguse saanud #metoo liikumine on viimase aasta põhjal kardinaalselt muutnud seda, kuidas rahvusvahelise taustaga ettevõtted ja asutused suhtuvad oma töökeskkonnas tehtud kaebustesse seoses diskrimineerimise, töökiusamise ja seksuaalse ahistamisega.

Palgatakse professionaalsed erialavaldkonna õigusnõustajad, kelle ülesandeks on selgitada detailideni välja kõik kaebuse aluseks olevad asjaolud, koguda tõendeid, viia läbi intervjuud töötajatega, esitada tulemina juhtkonnale terviklik uurimisraport ning seejärel aidata juhtkonnal langetada ka otsused.

Kui löögi all on ettevõtte kui terviku maine nii töötajate kui avalikkuse silmis, ei pelga juhid raskeid ja sageli karme otsuseid. Raskemate rikkumiste puhul ei ole tavapäratu, et rikkumise eest vastutav kohaliku üksuse juht või teist kolleegi pahatahtlikult kiusanud töötaja sunnitakse lahkuma.

Ettevõtete ja asutuste tähelepanu selliste juhtumite suhtes on igati tervitatav, kuid praktika näitab, et tänaseni on see valdavalt seotud väliskapitalil põhinevate ettevõtetega. Kuigi ametlik statistika puudub, näib kohaliku taustaga ettevõtete ja asutuste fookus töökiusamise, ahistamise ja erinevate muude töökeskkonnaga seotud halva kohtlemise juhtumitega täna veel tagasihoidlik.

Murrangu saabumisele annab kindlust ka meedia järjest suurenev huvi ja kajastus. Näiteks on leidnud ulatuslikku kajastamist kaks Tartu Ülikooliga seotud väidetavat ahistamisjuhtumit, samuti endise peaministri juhtum ning Igor Mangi karistamine rahatrahviga seksuaalse ahistamise eest. Ühelt poolt on meedial kindlasti oluline valvekoera roll ühiskonnas oluliste ja tundlike teemade tõstatamisel ja avalikkuse ette toomisel, ent teisalt on kõnealuse valdkonnaga seotud juhtumid paratamatult seotud tugeva psühholoogilise pingega nii kannatanule kui uurimise ajal veel süütuks loetavale kahtluse all olevale isikule. Eesti nn konnatiigi efekt võib ka esmapilgul anonüümselt kajastatud lood hiljem ikkagi avalikkuse ette rebida. Vähemasti ei ole juhtumiga seotud isikud kaitstud oma lähima ringkonna negatiivse kohtlemise ja ärapõlgamise eest, mistõttu tuleb ka meedial suhtuda selliste juhtumite kajastamisse erilise ettevaatlikkuse ja vastutustundega.

Kokkuvõtvalt võib soolise võrdõiguslikkuse seaduse 15. sünnipäeval öelda, et võrdset ja õiglast kohtlemist puudutav õigusvaldkond tervikuna on vaatamata algusaastate rasketele katsumustele teinud läbi olulise arengu ning eriti viimaste aastate olulised muutused nii õiguses kui ühiskondlikus mõtlemises annavad lootust nii paremale töö- kui ka elukeskkonnale laiemalt juba lähimas tulevikus.