KUULA | Eesti ärijuhtide suurim nõrkus ehk kuidas murda tapvalt igavate ärijuttude needust?
Tahate teada, mis on meie ärijuhtide suurim nõrkus? Kuulake, mida ja kuidas nad räägivad! Kui mõni firmajuht räägibki avalikkuses loo oma firmast, tootest, klientidest või ärilistest edusammudest, ajab see tavaliselt haigutama. Turundusraadios kõnelenud storytellingu meistri Steve Rawlingu sõnul peaks aga iga ettevõte suutma rääkida kümneid lugusid, mis meie peades kaasahaarava filmi käivitaks, huvi tõstaks ja meid selle firma suutlikkuses veenaks.
Steve Rawling usub, et igal edukal brändil ja selle esindajal peaks olema väga palju haaravaid lugusid, mida rääkides tekitada huvi, usaldust ja veendumust, et tegu on õige äripartneriga. Mis teevad äriloo heaks? Stevi soovitused on järgmised:
- Hea ärilugu peaks olema väga detailne nagu ulmefilmis.
- Hea lugu on alati inimestest ja nende tunnetest.
- Iga hea lugu peaks olema tegevusterohke mitte abstarktne „kasum kasvas“ ja „juurutasime uue protsessi“.
- Hea ärilugu peaks kuulajate peades käivitama filmi.
- Pole head ärilugu ilma konflikti ja lahenduseta.
- Heal lool on alati moraal.
- Kui teil on probleeme lugude leidmisega, siis otsige neid teemadest, mis öösel magada ei lase!
Steve Rawlingu sõnul on igal ettevõttel potentsiaalselt vähemalt nii palju lugusid, kui on neil töötajaid ja kliente. On suurepäraseid, häid ja vähem posiiivseid lugusid. Kuid tavaliselt ei ole nad teadlikud enamusest neist. Seevastu ettenägelikud ettevõtted koguvad lugusid, arhiveerivad ja räägivad neid edasi oma töötajatele. Need omakorda klientidele ja partneritele.
"Süsteemne Eksport Euroopas" koolitusprogrammiga Eestis viibinud Rawling rääkis Turundusraadios ka ühest Eesti ettevõttest, kes tõi lugude puudumisele ettekääneks, et „ollakse emotsioonitud eestlased“ ja „ollakse eriti emotsioonitud Eesti insenerid“.
Pärast mõningast vestlust selgus siiski vastupidine. Tuli välja, et „emotsioonitud Eesti insenerid“ põdesid end hiljuti halliks, kui nende Rootsi partner teatas, et nende toodetud Eestist tarnitud seade pragunes ja katki läks. Magamata ja stressis tormanud nad kohe lennukile ja suundunud Rootsi. Kohepeal selgunud, et mitte seade polnud tootja süül katki läinud, vaid klient oli selle kasutamisel ise lubamatuid vigu teinud.
Lugu lõppes suure kergendusega. Nüanssiderikka loo moraal oli lihtne: ettevõtte toodab kvaliteetseid seadmeid ja võtab oma vastutust väga tõsiselt, kuid seadme õige kasutamise instrueerimine peaks olema põhjalikum.
Kas tõesti pole Eesti inseneridel emotsionaalseid lugusid?
