Tulevikuta keele õpetamise tulevikust

Eesti keele kui teise keele ja eesti kultuuri õpetaja eriala õppides meeldib mulle kõige rohkem avastusrõõm.

Tulen just loengust, kus küsiti sissejuhatava, häälestava küsimusena, mis selle eriala juures, mida olen õppima tulnud, mulle kõige rohkem meeldib.

Selles loengus on meid vähe, ütleme, viis inimest ja korraks oli õhk paksult täis mõnusat sisekaemuslikku pausi, mis kandis. Istusin ja mõnulesin korralikult, sest nii hea on positiivseid tundeid tunda. Siis langetasin kiirelt otsuse ja vastasin: avastusrõõm.

Natuke ülepeakaela

Astusin eelmise aasta lämbel suvel natuke ülepeakaela otsustades üle kümne aasta jälle ülikooli. Aga selline ma olengi, seon end spontaanselt pikaaegsete protsessidega ja olles juba rongile hüpanud, hakkan täpselt kalkuleerima, kuidas mul pärale õnnestub jõuda ja viimases peatuses vagunist välja lipsates ahhetan ise ka: „milline reis!“

Sisseastumis-piletiputka poole kõmpides ei olnud ma tegelikult kuigi enesekindel, sest kuidas ma trügin eesti keele õpetajaks, kui mul filoloogi taustagi pole. Sest, jah, olin endale sihikule võtnud eesti keele kui teise keele ja eesti kultuuri õpetaja magistrikava.

Tuli välja, et sellest polnud midagi, alustuseks piisas sellest keelearmastusannusest, mis mulle loomuomaselt juba kaasa antud.

Üsna kiire sõit

Septembris pandi rongile hääled sisse ning sõit algaski. See on üsna kiire sõit, mis kohati raputab, vahel tundub peadpööritav ja võimaldab rongiaknast paistvaid harjumuspäraseid vaateid hoopis teise nurga alt nautida. Ja mis peamine, avastada.

See avastusrõõm, millest ennist juttu, on mitmekihiline. Ühest küljest lubab õpetajaõpe avastada iseend. Kõigile õpetajaks õppijatele kohustuslike ainete toel suunatakse meid selle ameti üle mõtisklema ning analüüsima oma sobivust sellesse rolli.

Teisest küljest tunnen, et mul on privileeg avastada oma (palavalt armastatud) emakeelt hoopis uuel moel. Erialaspetsiifiliste ainete abil õpin vaatama endale nii igapäevast maailma hoopis värske pilguga.

Kolmandast küljest pakub õpetamine õppijatega kokkupuutel tohutult nauditavat avastusrõõmu. Eelmise vaatenurga värske pilk realiseerub, õhus on küsimused ja lõpuks ka mõistmine. Või pingutust nõudev segadus. Aga igatahes, mingil maagilisel moel toimub õppimine.

Neljandast küljest on mulle hakanud tunduma, et tänu keeleõpetajaks õppimisele on mu potentsiaal hea keeleõppijana kasvanud, sest teadlikkus nii sisemise motivatsiooni tõstmisest kui ka keeleõppe meetoditest ja tehnikatest, mida ise rakendada saaksin, on varasemast määratult suurem.

Kahtlusi kõrvaldades

Õpetajaõppe nõuetekohane läbimine aitab välja selgitada või hoopis igasugused kahtlused kõrvaldada küsimuse ümbert, kas üldhariduskoolis õpetamine on ikka sulle sobilik.

Mina kahtlesin sügavalt oma võimes praktika raames seitsmendikele tunde anda, aga selgus, et see polegi nii ilmvõimatu. Ühtlasi tundsin sellest hoolimata, et mu süda kuulub täiskasvanute õpetamisele.
Kui lähtuda tööturu nõudmistest, siis puudust näikse tundvat nii üldharidus- kui keeltekoolides kursusi andvatest eesti keele õpetajatest. Nii et väga suurt vahet polegi, mis praktikast karastatud õpetajahakatisel selgub, peamine ongi selgusele jõudmine ise.

Teise semestri lõpusirgel tundub magistridiplom korraga nii praktiliselt käeulatuses, kui ka täpselt haardeulatusest väljas. Tunnen, et õppida on veel nii meeletult palju, aga samas, et juba oskan üht-teist. Olen näinud, milliseid erinevaid võimalusi õpetamiseks ja õppimiseks on. Lisaks olen mind ümbritsevate õpetajaks õppijate näol näinud, kui eriilmelised inimesed on pürgimas ja sobivad õpetajaks. Aiman head.

Erialast saad lähemalt lugeda SIIT!