Õppisin Tallinna ülikoolis andragoogikat aastatel 2010–2015, alustuseks bakalaureuse- ja seejärel magistritasemel.

Tunnistan, et andragoogikat õppima minnes lähenesin erialale liiga kitsarinnaliselt – lootsin, et saan ülikoolis täiendada vaid oma koolitajaoskusi, näiteks tutvuda uute õppemeetoditega. Viis aastat hiljem lahkusin Tallinna ülikoolist aga ootusi ületanud vaimse seljakotiga, mis aitab mul praegu edukalt toime tulla mitte ainult täiskasvanute koolitaja, vaid ka juhina. Sisuliselt osutus andragoogika õppimine minu jaoks enesejuhtimise meistriklassiks. Enesejuhtimisoskus on üks kaasaegse juhi alusoskustest, loob eeldused juhi rolli teiste aspektidega toimetulekuks. Arvan, et andragoogika õppimine on andnud mulle oskuse mõista täiskasvanute, sealhulgas iseenda sisemisi ressursse ja motivatsioonihoobasid ning iga inimese ainulaadsust.

Andragoogika eriala õpe on korraldatud grupis õppimisena, mis avab koostööoskuste arengule täiesti uue perspektiivi. Vaimne seljakott ei täitu aga iseenesest. Kui valida õppimiseks andragoogika, tuleb olla valmis intensiivseks mitmeaastaseks pingutuseks, ambivalentseteks olukordadeks, meeskonnatööks mitmekesises õppegrupis, ohtrateks kodutöödeks, ajanappuseks ja iseenda piiridega silmitsi seismiseks.

Seljakotti täites saab aga tuge ja inspiratsiooni avatud meele ja sügavate teoreetiliste teadmistega õppejõududelt ning õpingukaaslastelt.

Toetudes nii enda kui ka kaasvilistlaste töö- ja elukäigule, julgen kinnitada, et andragoogika õppimine loob jätkusuutliku põhja väga erinevate väljakutsetega toimetulekuks töös inimestega: juhina, personali arendajana, koolitajana, õppejõuna, uurijana, eksperdina, valdkonna arendajana ja nii edasi.

Ah jaa – kui lähed õppima andragoogikat, pead olema valmis ikka ja jälle sõpradele ja sugulastele selgitama, mida see sõna üldse tähendab. Kuid selle pärast pole vaja muretseda, sest end selgelt väljendama, argumenteerima ja tähendusi looma õpid sa andragoogikat õppides igal juhul.

Jaga
Kommentaarid