Kolm tegu looduse heaks

Kuigi Tallinna ülikooli hooned asuvad suure linna südame lähedal, hoolitsetakse siin hoolega selle eest, et loodus alles jääks – kas või järgmise kolme ettevõtmise näitel.

Tallinna ülikooli ökoloogia keskuse teadlased on olnud kaasatud rahvusvahelisse soode taastamise projekti „Life Peat Restore”. Eelkõige on tegu sootaimede kasvutingimuste taastamisega, olulisim neist on veerežiimi taasloomine.

Selleks on vaja nii teaduslikke kui ka tehnilisi teadmisi, kuidas soo toimib, milline on veerežiim ja mismoodi seda kujundada, kas ja kuidas taastub elustik. Vaja on tunda ökoloogiat, hüdroloogiat, teada turba omadusi, aga ka inimeste arvamusi. Mõõtmisi tuleb teha maa seest ja maapinnalt ning õhust.

„Meie töövahendid on põhjalikud teadmised ja pikki sooretki tegevad jalad, sohu paigaldatud püsimõõteriistad ning droonifotode ja aerofotode andmestik, ekskavaatorid ja labidad, millega kraave tammitatakse,” kirjeldab Tallinna ülikoolis töötav ekspert Laimdota Truus.

Teiseks seisab Tallinna ülikool parkmetsade eest. Ülikooli teadurid koostasid koos magistrantidega hoolduskava kümne Tallinna parkmetsa jaoks. Pooled metsadest asuvad Nõmmel ja pooled teistes linnaosades.

Enne hooldussoovituste andmist selgitati välja parkide seisund ning areng viimasel paarikümnel aastal. Selgus, et linna piires on üsna looduslikus seisundis puistuid, mida on raske pargiks nimetada, näiteks Haabersti mets vabaõhumuuseumi ja Saku suurhalli vahelisel alal või Kose mets Lillepi pargist idas.

Kohalikel elanikel on parkmetsadega head suhted ja nad kasutavad meeleldi erinevaid rekreatiivseid võimalusi. Samas on näiteks Nõmme parkmetsad hakanud kiirelt võsastuma ja selles võib olla oma osa ka lähikonna inimestel, kes viivad, kohati ilmselt teadmatusest, oma aiajäätmeid metsa alla. Seetõttu on nii Vabaduse kui ka Valdeku parkmets just väikeelamutega piirnevatel aladel kaotamas iseloomulikku hõredat taimestikku.

Küsimus on, kas ja kuidas on võimalik elupaiku ja kooslusi säilitada, või tuleb kohaneda ja säilitada kas või põõsastikke pargi äärealadel, et need summutaksid autoteede lähedusega kaasnevat müra ning looksid võimalusi laululindude pesitsus- ja varjekohtadeks.

Vastust pole lihtne anda, enne kui pole tehtud teaduslikke uuringuid. Selleks saab edukalt rakendada TLÜ tudengeid ja teadureid, aga ka kohalikke loodushuvilisi ning haridusasutusi.

Kolmandaks suudavad teadlased hinnata loodusega seotud riske. „Näiteks teame, millises suunas ja kui kiiresti muutub rannajoon, milline on kõige soodsam koht sadama rajamiseks, kui kaugel merest või jõest võiks olla ohutu kaugus eluhoonetele ja infrastruktuurile,” kinnitab vanemteadur Hannes Tõnisson. „Aitame kindlaks teha, kas ranna kaitsmine, sadama rajamine või süvendamine võiks meie rannikut, näiteks liivaranna püsivust, mõjutada. Aga ka seda, kas merepõhjast kaevandamine või põhja süvendamine kahjustaks vee-elustikku või halvendaks merevee kvaliteeti.”

Tehakse ka geofüüsikalisi uuringuid, kus saab objekti rikkumata vaadata, mis on veekogude põhjas ja mis meie jalge all maa sees. Nii on võimalik näha, kus asub põldude kuivenduseks rajatud drenaaž, ning teada saada, kui palju on järves muda, rabas turvast või merepõhjas ja rannas liiva.

Loe loodusega seotud erialadest siit.