Tõnu Pekk:
Värskes Eesti Ekspressis kirjutas Indrek Neivelt. et teise sambasse kogumisest on kasu ainult keskmisest palgast rohkem teenivatel inimestel. Teistel oleks tema arvates kasulikum loota ainult esimesele sambale. “Seletage mulle ära, kus on mu loogikas viga,” kutsus ta üles.

Loogikavigu on rohkem kui üks. Näiteks unustab Indrek, et inimesed elavad järjest kauem. Selleks, et iga palgasaaja sotsiaalmaks ei peaks toitma järjest rohkem pensionäre, tuleks pensioniiga lõputult kaugemale ja kaugemale nihutada.

Esimesele sambale lootma jäädes peaksid tänased noored tulevikus töötama mitte 65- või 75-aastaseks saamiseni, vaid palju kauem. Et ka tulevikus oleks võimalus vajadusel kusagil 70-nda eluaasta ümber töötamine lõpetada, peaks inimeste palgad ja sellega koos sotsiaalmaksu laekumine kasvama kiiremas tempos kui majandus tervikuna. Ma ei tea ühtegi maailma riiki, kus palgad pika aja vältel võimsamalt tõuseks kui majandus tervikuna. Pigem on viimased paarsada aastat olnud vastupidi – ettevõtete aktsionäride rikkus kasvab kiiremini kui neis töötavate inimeste palgad.
Muidugi ei pea riiklik pension ainult palgasaajatest sõltuma.

Võime ju ettevõtetele tulumaksu kehtestada ja laekuva tulu eakatele välja maksta. Fakt on siiski, et Eesti on vananeva rahvastikuga riik. Inimesi, kes töötavad või ettevõtlusega tegelevad, jääb iga aastaga vähemaks. Neid, kes vaba ja väärika vanaduspõlve nautimiseks elu jooksul kogutud sääste ja solidaarset riigipensioni kombineerima peavad, saab järjest rohkem.

Kummalisi uskumusi väljendavaid väiteid on artiklis veel. Aga see kõik on tegelikult kõrvaline. Rahvastikutrendid, majanduskasvu prognoosid, turgude (eba)efektiivsus on sellised omajagu tehnilised teemad, mille ümber võib lõputult vahtu üles keerutada. Tuues märkamatult sisse paar meelevaldset eeldust või unustades mõne olulise detaili, kujunebki nii, nagu Indrek Neivelt oma artiklis kirjutab: “Eri pooled on eeldustes samal arvamusel, aga sellele vaatamata on lõpptulemus risti vastupidine. Ühed arvavad, et rahvas peab kohustuslikus korras raha pensioniteks korjama ja teised arvavad vastupidist.”

Suurem osa Eesti inimesi vaatab seda jauramist üsna ükskõikselt pealt. Mitte sellepärast, et rahvas oleks rumal ja ei saaks aru riigi rahanduse ees seisvatest probleemidest. Hoopis sellepärast, et nii kohustusliku kogumise pooldajad kui ka vastased vaatavad tegelikust probleemist mööda.
Inimestele pole vahet, kas raha läheb esimesse või teise sambasse, sest nii ühe kui teise variandi kirglike kaitsjate nägemuses on tulemus ikka üks: pensionieas ootab Eesti inimesi vaesus.

Loe lähemalt Tuleva kodulehelt.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena