Kõik varad, sh pensionisäästud, hoiused ja investeeringud, päranduvad testamendita automaatselt inimese järglastele ja abikaasale, järglaste puudumisel aga tema abikaasale ja õdedele-vendadele. „Testamendi või pärimislepinguga on võimalik aga täpsemalt paika panna mida, kui palju ja kellele pärandaja soovib jätta. See on vajalik ka juhul, kui pärandaja soovib oma varad pärandada kellelegi teisele, kui on seadusest automaatselt määratud,“ lisab Paal.

„Nii pensioni- kui muid finantsvarasid saab pärandada nii eraisikule kui juriidilisele isikule või isikutele. Kuni 2014. aastani kehtis seadus, mis nõudis pensioniosakute pärandamisel juriidilisele isikule, et antud pärandi saajate hulgas oleks ka vähemalt üks eraisik. Juba viis aastat seda piirangut aga enam ei ole ning oma pensioni saab kasvõi täies ulatuses näiteks heategevuseks jätta,“ räägib Paal.

Pensionivarade pärimisel peaks Paali sõnul kindlasti arvestama ajalise faktoriga. „Kui 10 aasta jooksul pärast pensioni II samba varade pärimist ei ole pärija antud varade vastu huvi tundnud ning päritud osakuid kas enda pensionikontole edasi kandnud või rahas välja võtnud, ei ole kahjuks enam võimalik päritud pensionivarasid kätte saada,“ räägib Paal.

Kuidas toimib pärimine?

Esmalt on vaja taotleda notarilt pärimistunnistus. Pärimistunnistuse saamine võib võtta mõned nädalad aega, kuid ilma selleta ei ole võimalik pangas finantsvarade pärimisprotsessi algatada.

Kui pärimistunnistus on käes, tuleb sellega minna pärandaja panka. „Pärimiseprotsessi alustamiseks tuleb tunnistusega üldiselt minna just pärandaja mitte enda kui pärija panka. Pensionivara pärandamise avaldusi võtavad vastu kõik suuremad pangad. Kui pärand jaguneb mitme isiku vahel, peavad nad protsessi algatamiseks minema pärandaja panka ise või saatma oma volitatud esindaja,” lisab Paal.

Kui päritav pensionivara ei jagune pärijate vahel võrdselt, peavad nad omavahel ühise kokkuleppe sõlmima ning selle kirjalikult ja allkirjadega kinnitama. “Sageli ilmneb, et kahe pärija vahel tuleb jagada summa, mis ei jagu kahega ka pärast kolmandat või neljandat kohta peale koma. Sellisel juhul peavad pärijad lihtsalt vabas vormis paberile kirja panema, milliste varadega keegi lepib ning selle oma allkirjadega kinnitama.,” toob Paal näited.

Pensioniosakute pärimisest

Konkreetselt pensioniosakute pärimise puhul tasub teada eelkõige seda, et päritavad on nii II kui III pensionisammas ning pensioniosakute pärimisel on võimalik kanda need üle kas enda pensionikontole või müüa osakud ehk võtta rahas välja.

“Arvestama peaks vaid sellega, et II samba varade rahas väljavõtmine on võimalik kuni aasta jooksul pärast pärimistunnistuse väljastamist ning hilisemas faasis enam mitte. Pensioniosakute rahas väljavõtmisel tuleb antud summalt tasuda ka tulumaks. Osakute pensionikontole kandmise puhul seda maksu ei rakendu. III samba fondide puhul rakendub osakute tagasivõtu korral lisaks ka tasu, mis on reeglina 1% summast,” räägib Paal.

Antud 1-aastase tähtaja puhul on aga mõned olulised erandid. “Inimestele, kel ei ole endal kogutud II pensionisammast, ning noortele, kes on pärimistunnistuse väljastamise hetkel alaealised, kehtib pensionipärandi rahas väljavõtmisele aga 10-aastane tähtaeg,” täiendab Paal.

“Kui pensioniosakute pärija on alaealine, võib tema nimel teha osakutega tehinguid ka tema vanem või eestkostja, aga ainult sellisel juhul, kui tal on konkreetseteks tehinguteks olemas kohtu vastav luba,” lisab Paal.

Finantsõiguste volitamine ja kindlustamine finantskohustuste pärimise vastu

Enamasti on lähedase inimese lahkumine ootamatu nii mentaalselt kui ka materiaalselt, kui vajalikke finantssamme ei ole astutud, et kaitsta end finantskohustuste pärimise vastu. Tegelikult on võimalik ennetavalt tagada, et inimesed ei satuks lähedase ootamatult tulnud surma tõttu kehva olukorda.

Üks kasulik võimalus, mida piisavalt ei kasutata, on oma finantsõiguste volituste edasiandmine lähedastele. „Volitusega on võimalik anda valitud lähedasele ja usaldusväärsele inimesele või inimestele ligipääs oma pangakontole ja õigus vajalike tehingute tegemiseks. See on kasulik siis, kui vanem inimene teab, et tal ei ole vanusest tulenevalt jäänud kaua elada ning tervise tõttu pole tal endal võimalik vajalike tehingute tegemiseks pangakontoreid külastada, et aidata lähedastel oma haiglaravi eest tasuda,“ selgitab Paal.

„On mitmeid juhtumeid, kui haige soovis hoiusel seisvat raha kasutada või oma lähedastele anda, kuid lahkus ilmast enne vastava volituse tegemist. Pärast surmatunnistuse registreerimist ja volikirja puudumisel antud vahenditele aga enam ligi ei saa, vähemalt enne kui vastavad notariaalsed protsessid ei ole läbitud,“ räägib Paal ning lisab, et finantsõiguste volitamisel tasub kindlasti läbi mõelda, et need õigused jäetakse ka päriselt usaldusväärsele inimesele.

„Huvitav on see, et Eesti pärimissüsteem on n-ö loobumissüsteem ehk pärand jäetakse järeltulijatele automaatselt, aga kui on soov pärandist loobuda, peab pärija sellest 3 kuu jooksul ise teada andma. Loobumissoov võib tuleneda sellest, kui koos varadega kanduvad pärijatele ka finantskohustused nagu pärandaja finantsvõlad, laenukoorem jne,“ räägib Paal.

„Järeltulijate kaitsmiseks selliste võimalike pärandiga kaasnevate kohustuste eest on vaja sõlmida laenukindlustus. Selle olemasolul ei jää laenukohustus pärijatele koormaks, sest kindlustus tasub lahkunu järelejäänud summa ise,“ kommenteerib Paal.

Seega on oluline valmis olla ja ootamatusteks valmistuda. „Kodu, autot ja tervist kindlustame ju ootamatuste eest, sama loogikat peaks rakendama ka oma finantside osas. See, et pensionifondid on pärandatavad nagu teisedki säästud, annab meile ja meie lähedastele tegelikult kindlustunnet juba palju enne pensioniea saabumist,“ lisab Paal.

Juhised pärimiseks

Pensionivarade pärimise korral tuleb teha läbi järgmised sammud:

Esmalt minna notari juurde ja taotleda pärimistunnistus.
Kui pärimistunnistus on käes, tuleb sellega minna pärandaja panka. Kui pärijaid on mitu, tuleks panka minna koos teiste pärijatega.
Kui päritav vara ei jagune pärijate vahel võrdselt, peavad kõik pärijad sõlmima kokkuleppe, milliste varadega keegi lepib, ning selle oma allkirjadega kinnitama.