FOTOD | Naissaarel saab taas legendaarsel raudteel rongiga sõita
Pärast kolmeaastast vahega saab Naissaarel taas ajaloolisel raudteel rongiga sõita, sest Viimsi Rannarahva Muuseum on tänaseks taastanud 3,5 km raudteed ning renoveerinud ka rongi.
Viimsi Rannarahva Muuseum alustas Naissaarel ajaloolise raudtee renoveerimistöödega eelmise aasta augustis. Viimsi Rannarahva Muuseumi juhataja Janek Šafranovski sõnul on muuseumil edaspidi plaanis remontida kõik 15 km rohkem või vähem säilinud raudteed.
Eelmisel aastal kulus raudtee remondile 140 000 eurot Viimsi valla ning PRIA raha. Selle aasta investeeringu maht saab olema 40 000-50 000 eurot. Rongi renoveerimiseks kulus 20 000 eurot.
Rannarahva Muuseum on korda teinud veduri TU 6A, mis on valmistatud Kambarka tehases Udmurtias. Vedur sai Ukrainast tuttuue originaalmootor Jaz 204, mida algselt kasutati MAZ tüüpi veoautodel ja hiljem sõjaväe elektrigeneraatorites.
Vedur on muinsuskaitse all olev ajaloomälestis ning seetõttu värvitud originaalset sinist värvi. Šafranovski kinnitusel on muuseumil järgmisel aastal kavas soetada nii uus vedur kui ka vaguneid.
Naissaare kitsarööpmelist raudtee rajati, kui saarele hakati 1913. aastast ehitama Peeter Suure merekindluse objekte. Hiljem oli raudteed tarvis merekindluse patareide varustamiseks laskemoonaga. 1918. aastaks valmis 37,5 km raudteed. Eesti Vabariigi ajal aga kõiki militaarobjekte kasutusele ei võetud ning hakati tsaariajal rajatud kindlustuste vara müüma. Müüdi ka umbes pool raudteest.
Nõukogude ajal rajati saarele meremiinide tehas, mille tarbeks ehitati saare keskele ka uus ring raudteed ning taastati osaliselt ka juba likvideeritud teed, mida kasutati peamiselt meremiinide ja nende osade transpordiks ja sõjaväeosade varustamiseks.
Saladus, mis seob Naissaart Maarjamäe obeliskiga
1912. aastal alustasid Naissaare kindlustuste rajamist Venemaa keiserliku laevastiku peamiselt poliitilise tegevuse eest süüdimõistetud madrused, kellele rajati saarele vangilaager.
1918. aasta lõpus võttis Inglise kuninglik laevastik kinni kaks Tallinna alla uitama tulnud bolševike sõjalaeva Spartaki ja Avtroili, mis anti siis üle noorele Eesti Vabariigile ning mis said nimedeks Lennuk ja Wambola. Nende laevade 240 madrust viidi Naissaare vangilaagrisse, mille uus riik oli
oma kasutusse võtnud. 1919. aasta veebruaris mõisteti seal surma 27 kommunistlike vaadetega madrust. Üks neist põgenes, kuid 26 lasti laagri kõrval maha.
Nõukogude aja alguses, 1940. aasta detsembris korraldati toonaste punavõimude poolt grandioosne vaatemäng, kui maha lastud madrused kaevati väidetavalt välja ja viidi tohutute auavalduste saatel saarelt mandrile ja maeti Maarjamäele, kuhu püstitati ka mälestussammas.
1941. aasta suvel sõja puhkedes maeti sinna ka nõukogude sõdureid. 1941. aastal hävitas Saksa sõjavägi samba ja sinna rajati suur Saksa sõjaväekalmistu. Väidetavalt kaevati lahti sinna 40-ndal maetud ohvrid. Jutu järgi olla kirstudes olnud puutükid. Siiski kirjutas 1942. aasta lehes Naissaare endine komandant, et õigeid haudu ei leitud lihtsalt üles. 1945.aastal lükati tasaseks omakorda sakslaste kalmistu ja taastati naissaarlaste mälestussammas.
Kui aga 1970-ndatel laiendati Maarjamäe obeliski rajatisi, Avtroili ja Spartaki mehi enam ei mainitud. Põhjus selleks on Šafranovski sõnutsi tõenäoliselt tõsiasi, et laevade omaaegne allaandmine Inglise laevastikule oli Vene laevastiku jaoks suurim võimalik häbi ning seda ei soovitud enam kuidagi tähelepanu alla tuua.
Naissaarele püstitati endise vangilaagri territooriumile obelisk Naissaare „kangelastele." Aga ka seal hoiduti kunagiste sõjalaevade nimede ja kogu selle piinliku intsidendiga seonduva mainimisest. Püstitatud obelisk seisab Naissaarel tänaseni ning säilinud on ka kunagise vangilaagri rajatiste asukohad.
