See on võimas relv pingeolukorras läbi löömiseks
Me oleme kõik piltlikult öeldes maailmameistrid – olgu valdkonnaks sport, programmeerimine või meeskonna juhtimine. Ent enamasti oleme seda rahulikel aegadel, kuni hetkeni, kuni külla saabub tegelane, kes meie illusioonid ja kaardimajakese kokku lükkab. Tegelase nimi on pinge, kirjutab coach ja juhtimiskoolitaja Raimo Ülavere oma blogis.
Pinge tunde tekkimiseks pole palju palju vaja – kõrged panused, väikesed marginaalid, määramatus, ajasurve, kiired muutused, teiste hinnangud. Need kõik – ja enamasti ka ühel ajal – võivad äratada seesmised uskumused ja tunde, et oled sattunud kui mitte emotsionaalsesse põrgusse, siis põrgu eeskotta kindlasti. Ja see tunne võib halvata nii mõistuse kui keha. Kusjuures oht ei pruugi olla reaalne – selle tunde on uinakust äratanud meie enda uskumused.
Spordipsühholoogiat Uus-Meremaalt
Niisiis, mida teha, kui tead, et ees ootab pingeline olukord, olgu selleks esmakordne esinemine, kohtumine võõra inimesega või olulise kaaluga võistlus? Täpsemalt, mida teha, kui eesmärk on mitte lihtsalt pingest tulenevat ebamugavust üle elada, ära taluda, vaid selles keskkonnas ka läbi lüüa, teha erakordseid tegusid?
Ühe võimaliku ja minu arvates ka siiani ühe parima vastuse leidsin värskelt ilmunud raamatust “Perform Under Pressure”, autoriks psühholoog ja psühhiaater Ceri Evans, uus-meremaalane, kes on enda töö fookuse suunanud inimestele, kes töötavad sageli kõrge pingega olukordades. Sportlased, arstid, tippjuhid, juhtkonnad, spordi meeskonnad – nt Arsenali jalgpalli meeskond ja All Blacks ehk Uus-Meremaa rägbikoondis. Ja kes on ka selle eest, eelkõige pean silmas spordivaldkonda, kõvasti tunnustust saanud. Ja mida Evans siis selles – minu siiani loetud spordipsühholoogia raamatutest ehk ühes parimas – ütleb?
Energia voolab seal, kuhu läheb tähelepanu
Alustuseks – igasuguse tegevuse edukus sõltub sellest, millele sa oma tähelepanu juhid. Ehk soorituse vaimse külje pealt A ja O on tähelepanu. Energy flows where attention goes – kõlab inglise keeles üks väidetavalt 7st maailma absoluutsest tõest, pärit küll teiselt saarelt, Hawaiilt. Ent kuhu ja millele siis tähelepanu peaks juhtima?
Evans kirjeldab meie peades toimuvat nn PUNASE ja SINISE aju süsteemina. Täpsemalt – nende omavahelise tasakaaluna. Selgitan.
Punane süsteem
PUNANE süsteem – see on kõik, mis on seotud emotsioonidega, tunnetega (spordipsühooloogias tuntud ka nn Ahviajuna). Ja see süsteem on väga vajalik sportlasena toimimiseks – isu-tahe, motivatsioon, rõõm, joovastus, enesekindlus, aga ka frustratsioon, kurbus, viha, hirm jne on kõik selle süsteemi osad. PUNASE süsteemi emotsioonid sõltuvad palju sellest, mis minevikus on juhtunud ja mis meid ees ootab ning kuidas me seda kõike tõlgendame. PUNASE süsteemi osa on ka hinnangute andmine – enda tegevusele või ka tegevusetusele.
Sinine süsteem
Seevastu SININE süsteem on mõistuse hääl, pigem aju ratsionaalne pool. SININE aju osa on see, kes teeb konkreetseid plaane, keskendub tegevustele ja otsib pidevalt võimalusi, kuidas paremini edasi minna. SININE süsteem on selline kindel ja rahulik, chill ja jahe aju osa, kes armastab pigem fakte ja plaane ja eesmärke ja konkreetset tegevust. SININE aju osa on selgelt suunatud potentsiaalile ehk võimaluste kasutamisele.
Hea tulemus eeldab tasakaalu
Hea ja tulemuslik vaimne tugevus pinge olukorras, võistluse, esinemise, olulise soorituse ajal tähendab PUNASE ja SINISE tasakaalu ja koostööd, kus ideaalis on SININE osa teinud plaani, pannud paika edu toovad tegevused ja PUNANE osa aitab elada ja tunnetada hetke ning nautida edust tekkivat motivatsiooni ja enesekindlust. Ja kui see nii päriselt toimib, siis oleme me võimelised tegema tegusid, mille üle me pärast ka ise oleme uhked ja üllatunud.
Kui punane läheb ülepööretele
Päriselus aga ei kipu asjad nii lihtsalt minema. Päriselus on alati üleval risk, et PUNANE, see meie emotsionaalne aju, hakkab pinge olukorras tööle ülepööretel või on ta tasalülitunud (muutume passiivseks, eemalolevaks – “ah, täna polegi minu päev” stiilis). Kuna PUNANE on reeglina tugevam aju pool, siis ülepööretel käimisega matab ta SINISE enda alla. Lihtsamalt, see tähendab, et emotsioonid saavad meist võitu ja me ei tee enam mõistlikke otsuseid ja tegevusi, neid, mida on vaja teha, et siht või eesmärk saavutada. Me hakkame otsima kiireimat väljapääsu ebamugavast olukorrast, mis tooks meile kergendust just emotsionaalse külje pealt. Ning see võib tähendada pingutamise lõpetamist, passiivseks muutumist, mõttetöö ja ka keha paigale hangumist vms. Ka muretsemist, kahetsemist ja muud taolist. Muuseas, etteruttavalt, PUNASE ehk emotsioonide allasurumine ei aita, teda ei saa kinni keerata või vait panna.
Tööriist pingelisteks hetkedeks
Mida selle PUNASE ja SINISE ajuga siis peale hakata, eriti siis, kui tunned, et vist hakkab tasakaal jälle ära minema. Kui võistluse ajal hakkab ligi hiilima mõte, et “see on ikka liiga raske” või enne esinemist ketravad peas mõtted stiilis, et “ma kindlasti unustan midagi ära” ja “mida nad minust küll mõtlevad”. Sellistel hetkedel on abiks ehk järgmine 3 sammuline tööriist:
1. Samm: paiguta oma mõtted PUNANE–SININE skaalale – ehk kus su mõtted ja tunded hetkel asuvad. Selle kaalumise peamine eesmärk on astuda korraks samm tagasi ja vaadata ennast eemalt. Eesmärk pole kindlasti vältida või alla suruda punast ehk emotsioone, see polegi võimalik.
2. Samm: Proovi liikuda rohkem PUNASEST tsoonist SINISE poole. Teha seda küsides endalt: “Arvestades praegust asjade seisu, mida ma järgmisena teen, mida ette võtan?” Plaanid, eesmärgid, sihid, ka lühajalised, on SINISE aju teema. Ja vastus sellele küsimusele peaks olema TEGEVUS, mitte TULEMUS.
3. Samm: Tegemine ehk TEE see tegevus ära. Ja siis võta uuesti ette 2 samm ja uus tegevus. Ainult mõtlemine ja vaidlemine PUNASE ahviajuga ei aita, uskumused ja emotsioonid muutuvad eelkõige tegutsemise tagajärjel.
Ja veel. Kui siht/eesmärk A ei teostunud, siis valida kiiresti uus tegevuseemärk B, mis on jõukohasem. Ja kui see ka ei teostu, siis C jne. Mõte on selles, et hoida oma aju tähelepanu võimalikult palju tegevuste fookuses ning leida õnnestumisi, eduelamusi, kasvõi pisitillukesi, mis kinnitaksid, et asjad on sinu kontrolli all.
