Lugeja küsib: kuidas veenduda kasutatud jalgratta ostmisel, et see ei osutuks hiljem varastatuks
Jalgrataste vargused on eriti sagedased suvel, kuid kuidas saab tarbija veenduda, et ta ei osta edasimüüjalt varastatud jalgratast. Kasuliku poole pöördus lugeja, kes soovib osta teise ringi jalgratast, kuid samal ajal veenduda, et ta ei osta varastatud kaupa.
„Tahan osta kasutatud jalgratast, kuid mul pole aimugi, kuidas saan kontrollida, ega see varastatud pole,” kurtis lugeja.
Uurisime politseilt, mida peaks ostja arvestama, kui kasutatud jalgratast ostab ja kes vastutab siis, kui ratas peakski tagantjärele varastatuks osutuma.
„Eraisikult ükskõik millist eset ostes peab arvestama riskiga, et kauba päritolu ei ole läbipaistev. Kauba ostes ja selle eest tasudes, olgu see siis käest-kätte soetatud või internetis mõnes grupis või müügikeskkonnas leitud kuulutus, võtab ostja selle riski,” hoiatas Narolin.
Esiteks tuleks müüjaga kokku saada
„Jalgratta ost on üldjuhul suurem ettevõtmine ning seetõttu soovitan müüjaga kokku saada, et ratast oma silmaga näha,” soovitas Narolin. Lisaks tasub tema sõnul müüjalt ratta päritolu kohta uurida ning küsida, kas ratas soetati otse kauplusest või ostis müüja selle samuti mõnelt eraisikult.
„Samuti tasub uurida, kas alles on ostutšekid ja kui neid ei ole, siis miks. Ostja võib müüjalt küsida ka isikut tõendavat dokumenti, et saada kindlust tema isikus. Müüjal on õigus keelduda dokumenti näitamast, kuid siinkohal peab ostja ise hindama, kas see viitab soovile midagi varjata,” rääkis Narolin. Ta lisas, et kahtlust peaks äratama ka numbri puudumine ratta raamil või selle maha viilimise jäljed.
Sõlmida tuleks leping
Narolini sõnul on hea mõte sõlmida ostu-müügi leping, mis on tavapärane praktika mootorsõidukite käest-kätte müügitehingute puhul, kuid on rataste puhul vähem levinud. „Ostu-müügileping annab ostjale kindlustunde, sest seal on olemas osapoolte andmed ja kauba kirjeldus. Lepingusse tasub märkida ratta värvus, mark, mudel ja muidugi ka raaminumber,” soovitas ta.
Narolin lisas, et kui lepingut siiski ei sõlmita, tasub andmed sellele vaatamata kirja panna juhuks, kui hiljem varguse ohvriks satute. Kindlasti tasub enda jalgrattast teha pilt.
Võimalik kontrollida
„Soovitan kasutada Bike-ID veebilehte ratta ajaloo kontrollimiseks. Tegemist on nö. Rattaregistriga, seal saab ratta tasuta „arvele võtta“ ning juhul, kui ratas varastatakse, saab lehel teha sellekohase märke,” sõnas Narolin.
„Registrist saab kontrollida ka ostetava jalgratta tausta sisestades raami numbri. Kui tegu on varastatud kaubaga, on registris vastav märge näha,” rääkis Narolin. Antud baasi kasutavad Narolini sõnul ka politseinikud ühe võimalusena tuvastada leitud või varastatud rataste omanikke.
„Kui kahtlustad, et juba ostetud või veel müügis olev kaup on varastatud, anna sellest teada politseile. Arvestama peab sellega, et ostjal on kohustus ratas tagastada algsele omanikule, kui selgub, et see on varastatud,” rääkis Narolin.
Üldjuhul pöörduvad Narolini sõnul siiski politseisse inimesed, kui nende enda ratas on varastatud. „On ette tulnud olukordi, kus inimene saab oma ratta tagasi juba samal päeval, aga ka olukordi, kus aasta hiljem. Politsei jaoks on teadmine varguste kohta tähtis, siis teame varastatud esemeid otsida,” lisas ta.
Käesoleva aasta 7 kuuga sai politsei 394 teadet jalgrattavargustest. Möödunud aasta samal perioodil oli teateid 489 (12 kuuga kokku 966).
