„Eks see adrenaliin on seal väga kõva. Pead suuri komponente vastu võtma, redelist tuleb ronida, liftid ei tööta. Pidevalt tuleb hoolitseda turvalisuse eest, et midagi alla ei kukuks,” kirjeldab Oleg Sõnajalg õhinal. Enamik kraanafirmasid ütles neile ära, kuna tuulikute all oli nende hinnangul liiga vähe manööverdamisruumi.

Üks Poola ettevõte oli siiski nõus proovima, pärast seda, kui Andres oli terve öö arvutusi teinud ja näidanud, et see on võimalik. „Arvutasin välja, et joonisel on kraana valesti paigutatud ja ütlesin, et pange esimene abikraana 18 meetrit edasi, teine abikraana üheksa meetrit edasi – ja nad usaldasid mind. Tulemus oli see, et ühelgi kraanal ei tekkinud kordagi ülekoormust,” kirjeldab ta.

Ehitajaid oli platsil 25 ringis. Ööbiti valdavalt Kiviõlis hotellis, Sõnajalad ise mõned ööd ka Saka mõisas. Äratus oli pool seitse, hommikusöök kümme minutit enne seitset, vahel unustati lõuna ära ning tööd tehti õhtul kella seitsme-kaheksani välja. Magama said mehed tavaliselt pool üks öösel. „Niimoodi me töötasime kolm-neli nädalat,” ütleb Oleg.

Üks kriitilisemaid hetki tekkis siis, kui esimese tuuliku tiivik, mis kaalub 65 tonni, oli üles tõstetud. Umbes pool meetrit oli veel puudu, kui kraanajuht teatas järsku, et neil on tekkinud probleem, kraana enam edasi ei liigu. „Meie oleme seal 135 meetri kõrgusel ja vaatame, et suur jooksmine käib ümber kraana,” kirjeldab Sõnajalg.

Kuna ta oli aga juba varem selle kraana remondiga kokku puutunud, soovitas ta kraanajuhil ühte vintsi järgi lasta, et kahe vintsi ühenduskoht õigesse kohta tagasi läheks, ning seejärel kogu süsteemi uuesti käivitada. Pärast seda töötas kõik taas justkui õlitatult.

Mida teevad Sõnajalad selleks, et Aidu tuulepargi ümber paar aastat kestnud vägikaikaveos pead vee peal hoida, loe lähemalt reedest EPLi/LP loost.