Jahid mainekat ja tasuvat töökohta? See võib kurjalt kätte maksta
Nii tõdeb Londoni ülikooli kolledži- Londoni majandus- ja politoloogiakooli (LSE) psühholoogia ja käitumisteaduste osakonna direktor, inimeste tööõnne uurija Paul Dolan ülikooli blogis.
Dolan toob näiteks oma mainekas meediafirmas töötava parima sõbra, kes peaks oma eluga pealtnäha väga rahul olema, kuid kohtumisel kirjeldas terve õhtu kui õnnetu ta tööl on: kirus oma ülemust ja kolleege ning pidevat reisimiskohustust. Samas õhtu lõpus tõdes ilma irooniavarjundita, et loomuliukult talle meeldib selles ettevõttes töötada.
Dolani sõnul toonitab lugu hästi ameti staatuse sotsiaalse narratiivi ning töökohal isiklikult õnne ja rahulolu kogemise vahel olevat konflikti. Töökohal kogetavat isiklikku rahulolu mõjutab ameti staatus vaid juhul, kui sellele eraldi tähelepanu juhitakse.
Nii tõdeb Dolan, et sõbra tööandja on ettevõte, kus sõber on alati soovinud töötada. Tema vanemad olid väga uhked ning sõbrad veidi kadedad, kui ta sinna tööle sai. Nii on ka sõbra enda jaoks aluseks laiem sotsiaalse staatuse narratiiv.
Viimane sedastab näiteks, et jurist on parem olla kui näiteks lilleseadja. Kas seega mõtleb lilleseadja oma ametist lahkumisele suurema tõenäosusega kui jurist? Esimesel ametil napib majanduslikku staatust, samas kui teisel on seda rohkelt.
Kui õnnelik ma olen oma töökohal igapäevaselt?
Dolani sõbra firma näide toob ka teise dimensiooni ametite hindamiseks: kui õnnelikud inimesed iga päev oma tööd tehes on? Sedasi hinnates tundub, et lilleseadja töö on parem: uuringust ilmneb, et kümnest lilleseadjast üheksa nõustus, et nad on tööl õnnelikud, samas kui juristide seas nõustus sellega vaid kuus.
Dolan toob lisaks välja mõned ametid, kus inimesed on õnnelikumad, kui nende pankakonto seis arvata lubaks: need on vaimulikud, talupidajad ning treenerid.
Dolan märgib, et oma rolli võib siin mängida valikuefekt, mis tähendab, et erialade nagu lilleseadja valijad võivad keskmiselt olla juba alustades õnnelikumad kui näiteks juristi eriala valijad. Samuti võivad tulevased floristid olla edunarratiivist keskmiselt vähem mõjutatud kui tulevased juristid. Sügavamate ja põhjalikemate järelduste tegemiseks on tarvis sama grupi inimestega teha edaspidi uusi uuringuid.
Samuti oleks Dolani kinnitusel huvitav teada, kas tunnustusega seotud erialade valijate jaoks on välise tunnustuse vajadus suurem kui teistel. Me võime arvata, et LSEs õigusteadust õppima asuvate tudengite jaoks on ameti staatus olulisem kui neile, kes valivad antropoloogia ala ning ülikooli õppima asujate jaoks on tööalane staatus olulisem kui neile, kes ülikooli ei lähe, märgib Dolan.
Selliste erialade nagu floristika juures on aspektid, mis suurendavad inimese õnnetunnet suurema tõenäosusega kui juristi ameti valinutel. Nende seas loodusega kokku puutumine, oma töö tulemuse nägemine, heasoovlikest inimestest ümbritsetud olek ning samuti tunnetus, et kontrollid oma töökoormust.
Enam kui neli viiest floristist kinnitavad ka, et saavad tööl oma oskusi iga päev lihvida.
Töö tõenäolistele igapäevastele kogemustele keskendumine aitab vältida valu ning mõttetust, mis käib sageli kaasas töödega, mida peetakse „heaks".
Dolan märgib, et me kõik saame karjäärivalikute ning tööheaolu parandamiseks palju ära teha. Nii võiksid koolid ning ülikoolid käsitleda karjäärivalikut inimese isikliku arengu seisukohalt, mitte selle järgi, millisel ametikohal makstakse kõrgemat palka. Julgustada õpilasi leidma vastust neile küsimustele mis nende igapäevast töökogemust tegelikult kõige rohkem mõjutavad. Näiteks mitu tundi keskmiselt tööpäev kestab? Kas ma suhtlen teiste sõbralike inimestega? Kas töö nõuab ühe peamise oskuse kasutamist või tuleb rakendada erinevaid oskusi? Kui palju saan töös ise otsustada ning kas ma saan tagasisidet? Kui kaua võtab tööle minek aega? Kas töökoha lähedal on spordisaal? Kas mu töökohal on loomulik valgus, avatavad aknad ning taimed?
Dolan toob välja, et ka tööandjad saavad inimeste rahulolu ja õnnetunde suurendamiseks palju ära teha. Näiteks on teada, et inimesed on õnnelikumad ning tulemuslikumad, kui nende tööd hinnatakse ja väärtustatakse. Seega võiksid tööandjad anda rohkem positiivset ning õigeaegset tagasisidet.
Ning loomulikult tuleb ühiskondlikul tasandil tuleks luua suuremaid sotsiaalseid narratiivne, mis võrdleksid töid selle alusel, millised neist toovad ühiskonnale kõige rohkem kasu, mitte kõrgema palga alusel.
