Eesti käitub rahvusliku rikkuse põlevkiviga nagu laps, kes esmalt sööb tordilt ära kaunistused

Euroopa kliimapoliitika sunnib Ida-Virumaale sügavad haavad vajutanud põlevkivitööstust ümber suunama, kuid Eesti valmisolek selleks tundub küsitav.

Põlevkivist saaks valmistada kleidiriiet, jooksujalatseid, autorehve, ehitusvahtusid jpm, kuid eestlased põletavad selle ära Narva elektrijaamades või paremal juhul õlina kateldes ja laevamootorites. „Riik ei ole vähemalt paarikümne aasta jooksul avanud põlevkivi uurimise projekte, mistõttu olukord on niru ja soiku jäänud,” ütles Tallinna tehnikaülikooli professor Margus Lopp.

Kuigi Eestist on väidetavalt kujunenud maailma juhtiv põlevkivitehnoloogia kompetentsikeskus, lõppesid selle maavara süvauuringud siin aastakümneid tagasi Nõukogude ajal. Vabas Eestis uurivad teadlased peamiselt, kuidas põlevkivi energia saamiseks paremini põletada ning kasutada tootmisjääke nagu tuhk ja aheraine.

Seetõttu pole Eestis tegutsevad keemiatööstusettevõtted, näiteks rahvusvahelisse Wolf Groupi kuuluv Krimelte, isegi mõelnud, et märkimisväärne osa nende ehitusvahtude toorainest võiks tulla Eestist.

Suured põlevkivitööstuse investeeringud toetuvad seejuures naftatööstuse inseneridele ja jätavad kohalikud teadlased tagaplaanile.