„Kohati on ukrainlaste tööjõuna kasutamine võtnud orjapidamise mõõtmed, kus nad peavad elama tingimustes, kus eestlane ise ei elaks ja ei oleks nõus ka oma koera hoidma,“ ütles Lehis. „Mingi piirini on kulude kokkuhoid normaalne, kuid mingist piirist enam mitte,“ lisas ta.

Lehise sõnul pole tihti õnnetul ukrainlasel tihti isegi teadmisi, millise ametkonna poole ta pöörduma peaks, kui ta ühel päeval Eestis tööandja pärast on rahast ilma ja lageda taeva all.

Loe pikemalt Äripäevast.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena