Rosbalt uuris, kas endine Nõukogude Baltikum jääb ellu ilma Euroopa Liidu rahata?
Venemaa meedias levib naaberriikidest mitmeid stereotüüpe, millel on tegelikkusega väga vähe ühist. Esmajärjekorras räägitakse muidugi Ukrainast : vaesumine, talvel külmub, nälg. Siis järgnevad Balti riigid: kõik noored läksid välismaale, tööd pole kellelgi, Euroopa vaesunud äärealad, elatakse Euroopa Liidu raha abil, hüppelaud NATO-le.
Leedu, Läti ja Eesti praegune majanduslik tegelikkus on aga väga kaugel pildist, mida Venemaa meedia sihikindlalt maalib.
Muidugi on igal Balti riigil oma tee, kuid neil kõigil on ühised probleemid ja lahendused. Esimene neist on inimpotentsiaali kaotamine. Jah, see on tõsi: viimase kahe aastakümne jooksul on Balti riikidest lahkunud tohutu hulk inimesi, peamiselt noored ja need, kes on veel kaugel pensionieast. Kuid esiteks saadavad need inimesed teenitud raha koju oma peredele. Ja teiseks, üllataval kombel, ei sõltu moodsa majanduse areng niivõrd tööjõust.
Vene meedia lähtub iganenud majandusmudelist
“Kuni 19. sajandini (kaasa arvatud) oli sellise küsimuse sõnastamine lihtne: riigi majandusliku edu võti on maa + seal töötavad inimesed. Kaasaegne tootmine - nii tööstuslik kui ka põllumajanduslik - välistab võimalikult paljude inimeste osaluse. Ma tean talunikku, kes ehitas Euroopa Liidu toetusega Kaunase lähedale piimatootmisettevõtte," rääkis Leedu majandusteadlane Airas Abramavičius. „Seal töötab ainult viis inimest: direktor, raamatupidaja, kolm tehnoloogi. See on kõik! See tähendab, et investeeringuid on vaja palju rohkem kui inimesi. Jah, töökätest on teatav puudus nii Leedus kui ka Lätis, peamiselt põllumajanduses ja ehituses. Kuid valgevenelased täidavad selle nišši, töötades enamasti illegaalselt. ”
Eraldi tuleks rääkida Balti riikide tööstusest. Venemaal usutakse laialdaselt, et Balti riikides suleti Nõukogude hiigeltehased, jätmata midagi alles. Jah, nad sulgesid, kuid tegelikult olid need tehased keskendunud NSV Liidu tohutule turule ja väikestele iseseisvatele riikidele olid need lihtsalt kasutud. Nõukogude seadmed ei saanud Euroopa turul töötada, kuna toodete kvaliteet osutus madalaks ning energia- ja materjalikulu osutus hämmastavalt kõrgeks. Täna on sellest kujunenud needus Valgevenele.
Balti riikides mõisteti 90ndate alguses, et uusi, konkurentsivõimelisi tööstusi on nullist lihtsam ja odavam üles ehitada kui üritada vanu Nõukogude-aegseid ümber ehitada. 20 aastat tagasi juhtus Baltimaades täpselt sama, mis Ukrainas: tulid erinevad Euroopa fondid, mis tegid koostööd kohalike omavalitsuste ja pankadega. Mudel on lihtne: ettevõtja pakub välja enamasti väiketootmise äriprojekti, Euroopa fond finantseerib seda odava rahaga, kohalik pank korraldab projekti finantseerimist, riik annab tagatisi ja tagab enamsoodustusrežiimi.
Samal ajal said Balti riigid suurusjärku rohkem sellist rahastust, sest Euroopa Liidu ülesanne oli Leedu, Läti ja Eesti majandused võimalikult kiiresti ja täielikult integreerida. Selgus, et kahe aastakümne jooksul ilmus mitmekümne nõukogudeaegse tööstushiiglase asemel tuhandeid väikeseid ettevõtteid, kes töötavad peamiselt kohaliku toorainega ja on ühtviisi orienteeritud nii Euroopa kui ka kohalikule turule. Väljaspool tööstussektorit arenevad IT, fintech ja turism kõigis kolmes riigis edukalt. Vilniuse kesklinnas on väga lihtne end keset mitmekeelset rahvamassi ja keskaegset ümbrust tunda justkui kusagil Veneetsias.
Juhtrolli hoiab Leedu
Põllumajandus jääb. Siinkohal hoiab vaieldamatult juhtrolli Leedu, kes, saades Euroopa Liidult põllumajandussektori arendamiseks kuni 10 miljardit dollarit, on end täielikult varustanud toiduainetööstuse toorainega. Tänu suurele ülejäägile müüvad leedulased oma tooteid (piim, juustud, lihatooted, kalatooted, mesi jne) kogu Euroopas.
Leedus lagunesid kolhoosid pärast 1991. aastat kiiresti, maad jaotati nii, et põllumajandussektori aluseks on talud, mida on kokku üle 200 000 (talude keskmine pindala on 7,6 hektarit). Leedu eramajapidamistes kasvatatakse 70% teraviljast, 98% kartulist, 65% veistest ja 52% sigadest. Teisel kohal on põllumajandusettevõtted, kes viljelevad rohkem kui 4 miljoni hektarit maad. Nende tegevusalad on liha- ja piimatootmine, linnukasvatus.
Lätis on pilt umbes sama, ainult seal on agrotööstuskompleks vähem efektiivne ja reformiperiood pole eriti hästi läinud. Näiteks hävitati suhkru tootmine Euroopa Liidu palvel täielikult. Kuid nüüd hõivavad Läti põllumehed üsna edukalt mahetoodete niši, mis on Euroopas väga populaarsed.
Põllumajandus pole Eestis nii märkimisväärne, kuid annab olulise panuse. Riigi põllumajandussektor on spetsialiseerunud liha- ja piimakarjakasvatusele ning peekonisea aretusele. 25% Eesti territooriumist on hõivatud põllumaaga: kasvatatakse kartulit ja muid köögivilju, teravilja (oder, rukis, nisu), sööta ja puuvilju.
Nüüd küsitakse üha sagedamini, mis saab Baltimaade majandusega. 2020. aastal lakkab Euroopa Liidu fondidest saadetava raha voog nii majanduse reformimiseks ja avalike asutuste toetamiseks. See tähendab, et Leedu, Läti ja Eesti peavad elama oma kulul. Mida nad maksudena kokku koguvad või eksportisid, sellest moodustub eelarve.
Balti riigid ei kuku kokku
Pole põhjust arvata, et järgmisel päeval kukub Balti riikide majandus kokku. Suur arv väikeseid, kuid tõhusalt tegutsevaid ettevõtteid on süsteem, mis tuleb kriisiga toime palju paremini kui kaks tosinat koletut tehast, mis on seotud ühe riigi turuga. Euroopa arengufondide suured investeeringud on loonud adekvaatse ettevõtluskeskkonna ja erainvesteeringud lähevad ka edaspidi Balti riikidesse.
Lääne ettevõtete jaoks on Leedu ja Läti muutunud esmase ja täiesti loomuliku laienemise territooriumiks. Odav tööjõud, Euroopa omandiõiguse tagatised ( postsovetlikel naabritel seda pole) muudavad Euroopa perifeeria näiteks Saksamaa turu vajaduste jaoks huvitavaks, sest kergem seal ehitada väikest tehast kui investeerida Valgevenesse või Ukrainasse, riskides vara kaotada või langeda kahjumisse.
Valgevenelased annavad 40% Vilniuse jaekäibest
Viimase kümne aasta jooksul on Leedu koos Poolaga täitnud üht olulist funktsiooni: näidata naaberriigi Valgevene elanikele, mis juhtub, kui te siiski alustate majandusreformiga. Nädalavahetustel tundub Vilniuses, et kohalikke on vähem kui külalisi Minskist. Paljud käivad lihtsalt kohvi joomas ja samal ajal ostavad toidu- ja tarbekaupu - odavamat ja paremat kui Valgevenes. (Mõnikord oli nende ridade autori Minskis asuvas külmkapis üle 70% Leedust pärit tooteid.)
Selle tulemusel annavad valgevenelased umbes 40% Vilniuse jaemüügikäibest. Huvitav on see, et valgevenelased ise, kes toodavad rohkesti juustu ja eelistavad seda tarnida Venemaale, ostavad ise Leedu juustu. Leedu tooteid nagu Džiugase kõva juustu ja Viči krabipulkasid leidub toidupoodides nii Valgevenes, Poolas kui ka Ukrainas.
Lisaks sellele suundub Leedusse üha enam valgevenelasi raha teenima (reeglina mitteametlikult). Kes sõidab öösel Vilniuse-Borisovi bussiga, näeb terveid brigaade väsinud proletaarlasi. kes käisid
Eesti reformid osutusid edukaimateks
Need on Valgevene töölised, kes on ametlikult registreeritud töölisteks oma kodulinna riigiettevõtetes, kuid tegelikult lähevad kahenädalasesse vahetusesse Leetu.
Kuid võrrelgem kolme Balti riigi makromajanduslikke näitajaid. Läti: nominaalne SKT elaniku kohta - 18 031 dollarit, ostujõu pariteedil - 29 901 dollarit. Leedu: 19 748 ja 36 997 dollarit. Eesti: 23 514 ja 35 717 dollarit.
Samal ajal peetakse Eestit edukaimaks reformiriigiks, kes alati saab arvestada Skandinaavia riikide ja Soome abiga. Leedu on kõige jõukama reaalsektoriga (põllumajanduse ja tööstuse sektor). Läti on kõige ebasoodsamas olukorras olev riik, kes on üle elanud alates 1991. aastast kõige rängemad majandusšokid.
Raske on öelda, kuidas Balti riigid pärast 2020. aastat elama hakkavad. Sellegipoolest jäävad Leedu, Läti ja Eesti palju võimsamate naabrite geopoliitiliste mängude pantvangideks, nagu nad alati on olnud Euroopa ja Venemaa piiril. Tänapäeval on Lätis aga keskmine palk 1100 eurot, Leedus - 800, Eestis - 1419. Ja need riigid on juba kindlalt asunud Euroopa majandusse.
