Audi, Mercedese ja Toyota Land Cruiseri maksustamist soovitakse selle idee kojaselt palju rängemalt maksustam hakata, soovitades maksualanduse abil istuda hoopis Škoda ja Nissani rooli.

Kui firmaautosid kasutavate ettevõttejuhtide pool deklareeritavad isiklikult tulud osutusid auto maksumusega võrreldes üllatavalt nirudeks, selgus rahandusministeeriumi juhtivanalüütiku Risto Kaarna kirjatööst ka teine üllatav tõsiasi.

Nimelt maksab tavainimene oma auto eest riigile kaks korda rohkem maksu kui tema boss, kes firma sõidukiga ringi tuiskab.

Kui eraisik kulutab ühes kuus autole näiteks 500 eurot, on tema maksukohustus ligi 414 eurot. Juriidiline isik seevastu kulutab samasugusele autole poole vähem: ta maksab erisoodustuselt makse kõige rohkem 211 eurot (170 eurot tulu- ja sotsiaalmaksu erisoodustuselt, lisaks 42 eurot käibemaksu).

Liiklusregistri ja maksuameti andmete ühendamine näitab ühe kalli ettevõtete arvel oleva automudeli (Toyota Land Cruiser hinnaga ca 50 000 eurot) omanikest kahel kolmandikul on brutopalk on alla 1200 euro kuus (2013. aasta andmed). Netopalk sellisel juhul on Kaarna ettekande põhjal mitte rohkem, kui 940 eurot. 50 000 eurot maksva auto liisingu kuumakse 5-aastase liisingu korral on ligi 600 eurot ning auto omamise ning kasutamisega seonduvad keskmised kulud (kindlustus, kütus, hooldus, remont) lisavad kogukuludele veel umbes sama palju otsa.

Kaarna poolt pakutud lahenduse kohaselt läbisõidu arvestust (sõidupäevikut) ei peeta, kuid tooks järgmised muudatused:
• Pettuste vältimiseks tuleb auto kasutusotstarbe ette deklareerida ning käibemaksu saab maha arvata üksnes katkematu kaheaastase kasutusega 100% ettevõtluses
• Et tagada parem sotsiaalne kontroll autode maksustamise osas, võiksid 100% ettevõtluses kasutuses olevad sõiduautod, sh riigiettevõtete autod, olla märgistatud
• Arvestus käib täiskuu-, mitte päevapõhiselt, kuna sõidupäevikut ei ole – alla kuu arvestuse jaoks jääb isikliku auto kasutamise maksuvaba hüvitis kuni 335 euro ulatuses
• Kaubikuomanikud võivad sama süsteemi kasutada vabatahtlikult

„Lihtne süsteem lööb kõiki ühe puuga, mis pole õiglane,” selgitas Kaarna. „ Õiglane süsteem võib aga olla halduslikult koormav ja keeruline, kuna autod võivad olla erakasutuses väga erineval määral. Samuti ei soovinud me erisoodustuse arvestusel kasutada selliseid näitajaid, millega on kerge manipuleerida.”

Kaarna toob eeskujuks Euroopa, kus auto erisoodustuse aluseks on mingi osakaal auto ostuväärtusest (6%-30%).

Tüüpiliselt on sellele lisatud ka erinevad määrad aastase läbisõidugrupi-, CO2 emissioonide grupi, võimsuse vms kohta. Süsteeme on palju erinevaid. Selleks, et vähendada võimalusi manipulatsiooniks, kasutavad enamus riike erisoodustuse arvestamisel mingit kindlat väärtust või rusikareeglit.

Loe lähemalt rahandusministeeriumi blogist.