Laenuraha arvelt elamine tundub aina atraktiivsem
Uus intressikeskkond on ümber defineerimas seda, kuidas mõtleme võlast ja laenamisest, kirjutas nädalakommentaaris SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor.
Langevad intressimäärad kõigutavad arusaama õigest eelarvepoliitikast
Pöördunud tuuled Eesti poliitikas on koos kõige muuga toonud kaasa leebema vaate riigirahandusele. Puudujäägis riigieelarve ei ole valitsuse jaoks enam katastroof ja julgemalt räägitakse riiklike investeeringute rahastamisest laenukapitali abil. See muutus sobitub hästi mujal maailmas hoogustunud diskussiooniga eelarvepoliitika piirangute üle. Poliitikute, kuid ka majandusteadlaste, suhtumist riigivõlga ja eelarvedefitsiiti on ümber defineerimas aina süvenev intressimäärade langus. Nii mitmegi riigi jaoks pakub tänane intressikeskkond võimalust võtta laenu tingimustel, kus võlausaldajad on neile laenamise eest nõus isegi peale maksma. Seejuures ei ole tegemist ajutise anomaaliaga – näiteks Saksamaa puhul on negatiivse tootlusega isegi riigi 30 aastane võlakiri.
Taolises pahupidi keskkonnas on kahtluse alla seatud majandusteaduse käibetõde, et suurem riigivõlg tuleb tulevikus tasuda maksutõusude abil. Erinevalt lihtinimesest on riigi eluiga vähemalt teoreetiliselt piiramatu. See omakorda tähendab, et miski ei takista riigil tasuda vanasid võlgasid uute laenude abil – vähemalt seni kuni finantsturud tema võimesse laen tasuda usuvad.
Seda trikki on jõukad lääneriigid kasutanud juba aastakümneid, tasudes reaalselt vaid intressimakseid laenu põhiosalt. Varem pidurdas riikide laenuhimu hirm selle ees, et finantsturg võib ülelaenanud valitsusel ühel hetkel kõrgete intressimääradega „vaiba alt tõmmata“. Tänase intressitaseme ja keskpanga võlakirjaostuprogrammi tingimustes ei ole see oht enam kuigi tõsine. Pidevalt alanevad intressimäärad on vaatamata kasvavale riigivõlale reaalseid väljaminekuid intressimaksetena isegi vähendanud. Lisaks kipub nominaalne SKP kasv ületama riigivõla keskmist intressimäära isegi kõige õnnetumas seisus majandusega riikides, mis näitab võlakoormust suhtena SKPst aina positiivsemas valguses.
Milline peaks olema Eesti vaade ja käitumine? Oma rahakotiga ettevaatlikult ümber käival vastutustundlikul eestlasel on sellega raske leppida, kuid ilmselt ei ole Eestil teistest Euroala riikidest kardinaalselt erineva käitumisega palju võita. Kujundatakse ju Euroala rahapoliitikat ennekõike selle suuremate liikmete järgi ja isegi fiskaalse konservatiivsuse kantsis Saksamaal ületab riigi võlatase SKPst 60% piiri, rääkimata riikidest nagu Prantsusmaa või Itaalia. Seega ei peaks mõistlike investeerimisplaanide olemasolul nende rahastamiseks Eesti võlakoormuse suurendamine olema surmapatt. Küll tuleb silmas pidada, et võimalikud laenuraha abil tehtavad investeeringud ei tohiks liigselt suurendada riigi püsikulusid.
Kas riigi roll majanduses on kasvamas?
Riikide avarduvad võimalused soodsalt laenata on tõstatanud ka küsimuse, kas ühiselt riigieelarvest rahastatud kulutuste osa majanduses peaks kasvama? Kogu arenenud maailma näib aina tõsisemalt vaevavat inimeste vähene isu uute materiaalsete hüvede järele. Idealistlikult võiks seda siduda keskkonnaalase teadlikkuse kasvuga, kuid pigem on jõutud majandusteadusliku madala piirkasulikkuse probleemini, kus täiendava ühiku tarbimisest saadav tõus heaolus on lihtsalt liiga väike. Elades avaras kodus, kus on kasutusel kogu moodne kodutehnika, sõites mugava autoga ja käies kaks korda aastas puhkusel, ei ole jõukal Läänemaailma kodanikul enam piisavalt ihaldusväärseid hüvesid mille poole püüelda. Selle tagajärg on kidur tarbimise kasv, mis omakorda ähvardab katki teha majanduskasvu mootori.
Seetõttu räägitakse aina kõvemal häälel sellest, et ehk peakski sellises olukorras sekkuma riik ja sundima ühiskonda rohkem tarbima läbi avalike kulutuste. Mida aeglasem on areneva maailma sisenõudluse kasv, seda keerulisem on ka väita, et riiklikud kulutused tõrjuvad välja erasektori head plaanid. Maksutõusu asemel, saab neid kulutusi finantseerida laenukoormuse tõstmise läbi. Lisaks suurtele taristuprojektidele räägitakse palju ka investeeringutest keskkonnakaitsesse ja kliimasoojenemise vastasesse võitlusse, mille finantseerimist erasektoril poolt on paratamatult ehk liiga palju oodata.
Inimeste võime tulevikku ette näha on kasin
Kogu eelneva mõttekäigu ehk kõige olulisem kriitika on, et maailm ei jää muutumatuks. Tänase päeva kujutamine millegi pikaajalise ja jäävana, on üks klassikalistest lõksudest, millesse inimkond ikka aeg-ajalt kipub astuma. Majanduskeskkonna ennustamise mõttes on raske ette näha isegi aasta pärast olevat aega, rääkimata pikemast perioodist. Kui riigid peaksid nüüd üksteise võidu asuma võlakoormust suurendama, ei või me tegelikult ette teada, kuidas reageerivad sellele pikas plaanis finantsturud. Euroopa Keskpank on küll valmis võlakirjasid turult pidevalt juurde ostma, kuid selle tegevuse ohutusest on tõsikindlalt rääkida raske. Hetkel ei ole keskpanga ponnistused inflatsiooni suutnud elavdada, kuid ei saa kindlalt väita, et inimesed pikemas plaanis murelikuks ei muutuks, et nende raskelt teenitud eurod pangakontol pideva rahatrüki tingimustes väärtuse kaotavad. Ja kui lõppeb usaldus euro ning keskpanga vastu, on tulevik tume.
