Stanfordi teadlased soovitavad, kuidas pärast eesmärgi saavutamist harjumusi hoida?

Stanfordi ülikooli teadlased soovitavad selleks, et hoida harjumusi, mis aitasid jõuda eesmärgini, mõelda saavutusest pigem kui teekonnast, mitte sihtpunktist.

Peale seda, kui oleme pingutustega saavutanud oma eesmärgi - olgu see siis ideaalkaalu saavutamine kindla treening- ja toitumisrežiimiga või ambitsioonikate müügieesmärkide täitmine - on inimestel loomupärane kalduvus endale õlale patsutada ning siis lasta käest positiivsed muutused oma käitumises, mille abil me eesmärkideni jõudsime, kirjutab Tööheaolu.

Vahel võib selline soov asju kergemalt võtta tulla kasuks, arvab Stanfordi ülikooli professor Szu-chi Huang, kelle teadustöö keskendub motivatsioonile. Ta väidab, et saavutatud eesmärgist lahti laskmine võimaldab keskenduda teistele sihtidele.

Samas aga nende püüdluste jaoks, kus tõeliseks väljakutseks ei ole pelgalt tulemuste saavutamine, vaid ka nende hoidmine, on lõdvaks laskmine kahjulik. Näiteks tervisliku kehakaalu hoidmiseks, sest liigsed kilod tulevad tagasi.

See pani professor Huangi ning tema kolleegi professor Jennifer Aakeri mõtlema, mis aitaks inimesi õpitut meeles hoida siis, kui nad on juba eesmärgi saavutanud ning kuidas seda kasutada edaspidi.

See on oluline küsimus, sest see aitab meil ümber defineerida edu lühiajalistelt võitudelt, mis seostuvad eesmärkide saavutamisega, pikaajalistele kasudele, mis on seotud järjepidevate edusammudega peale seda, kui eesmärk on täidetud.

Nagu selgub, pingutusega saavutatud tulemuste säilitamiseks on saladus selles, kuidas me neist mõtleme, selgitavad Huang ja Aaker. Selle asemel, et keskenduda ainult eesmärgile, mis on käes, peaksime me mõtlema sammudele, mida selle saavutamiseks astusime ning mõtlema kujundlikult tervest pingutusest nagu teekonnast.

Eksperimendid

Teadusartiklis, mis on avaldatud väljaandes Journal of Personality and Social Psychology, teevad Huang ja Aaker oma "rännaku meelelaadi" - hüpoteesi kohta kuus eksperimenti. Osalejaid oli üle 1600 ning see käsitles erinevaid tegevusi, alates dieedist ja treeningust kuni juhtide koolitusteni.

Eksperimentide käigus leidsid nad, et kui inimesed mõtlesid eesmärgi saavutamisest kui teekonnast, siis see suurendas tõenäosust, et nad jätkavad tegevusi, mis aitas neid eesmärki saavutada.

Ühes uuringus, kus osalesid täiskasvanud, kes saavutasid märkimisväärse treeningeesmärgi, paluti neil kirjeldada oma kogemust selle saavutamisel. Osadel paluti kirjeldada seda kui teekonda, teist gruppi suunati seda võrdlema sihtkohana ning kolmandale grupile ei antud mingeid juhiseid. Hiljem paluti osalejaid valida tasuta koduse veebipõhise treeningprogrammi või komöödia seriaali vahel. Need, kes kirjeldasid oma edu kui teekonda, tegid tõenäolisemalt valiku treeningprogrammi kasuks, mis aitaks neid jätkata tervislikku eluviisi.

Sarnaselt käitusid osalejad ka teises eksperimendis, kus osalejad, kes olid saavutanud kalorite jälgimise eesmärgid ning kirjeldasid seda kui teekonda, jätkasid suurema tõenäosusega oma toitumiskava kui need, kes kirjeldasid seda kui sihtkohta või need, kellele ei antud ette suuniseid.

Teadlased töötasid välja ka 14-päevase käimisprogrammi ja palusid vabatahtlikel allalaadida Pacer'i rakendus, mis aitas neid lugeda samme, et programmi eesmärke saavutada. Osalejad määratlesid oma käimiseesmärgi ja jälgisid oma edenemist. Peale eemärgi saavutamist pakuti neile võimalust jätkata oma sammude jälgimist veel lisaks kolm päeva. Need, keda oli juhendatud mõtlema programmi täitmisest kui teekonnast, kõndisid ligi 5500 sammu ehk 55% enam kui need, kes kasutasid sihtpunkti metafoori.

Viimases uuringus värbasid teadlased grupi ärijuhte, kes teostasid edukalt Stanford Seed juhtimiskoolituse programmi Ghanas. Lõpetanud sooritasid 30-minutilise lõpuintervjuu, kus intervjueerija juhendamisel arutati nende õppimiskogemusi kasutades kas teekonna või sihtkoha kujundit või ei kasutatud mingeid metafoore.

Kuus kuud hiljem vastasid juhid järelküsitlusele, et teada saada, milliseid konkreetseid juhtimistegevusi olid nad peale lõpetamist rakendanud. Need, keda oli juhendatud mõtlema koolitusprogrammist kui teekonnast, rakendasid suurema tõenäosusega õpitut ellu.

Pikaajaline edu

Aaker selgitab, et teekonna mõtteviisi omaks võtmine aitas inimesi rakendada seda, mida nad õppisid, suurendades niiviisi pikaajalise edu tõenäosust. See on eriti oluline seetõttu, et just elluviimine on sageli komistuskiviks.

Uuringute tulemused näitavad, et teekonna metafoor aitas inimesi mõelda rohkem nende tegevuste peale, mida nad teekonnal ette võtsid: kuidas alustasid ning ületasid tõuse ja mõõnu teel, mis omakorda viis isikliku kasvuni ning aitas õppida nii edust kui ebaedust. Huang ütleb, et vastupidiselt sellele ei loonud sihtkoha kujund selliseid seoseid ning inimesed keskendusid käesolevale edule. Nende muutuste nägemine, mida oled teinud minevikus, on seemneks positiivsetele tegevustele, et areneda edasi, ütleb Aaker.

See ei tähenda, et sihtkoha mõtteviisil ei oleks mingit väärtust, see võib olla kasulik konkreetse eesmärgi nimel pingutamise hetkel. Kui inimene töötab millegi kallal, siis sihtkoha peale mõtlemine aitab teda keskenduda ning kõvemini töötada. Kuid peale saavutamist tuleb mõtteviisi muuta ning analüüsida, mida sa sellest teekonnast õppisid, soovitab Huang.

Edu kujutamine teekonnana võib tunduda intuitiivse kontseptsioonina, aga see ei tule lihtsalt, selgitavad teadlased. Kui seda mitte juhtida, siis inimesed kipuvad oma edust mõtlema kui sihist, mis on saavutatud. See aga viib innu raugemise ning lõdvemalt võtmiseni. See tähendab, et üleminek teekonna mõtteviisile eeldab teadlikku protsessi, mis sisaldab vastavaid tehnikaid ning eeldab reflektsioonile ning arengule suunatud meelelaadi.

Edust ja ebaedust õppimine

Üks viis seda saavutada on läbi viia analüüs või kokkuvõttev tegevus peale eesmärgi saavutamist, soovitavad teadlased.

Seda võib teha ka igaaastaselt, -nädalaselt või -päevaselt. Mõtle oma viimasele aastale - mis olid võidud või saavutused, millised olid tagasilöögid või ebaõnnestumised ning mida sa igaühest õppisid?

Professionaalsed sportlased arenevad, vaadates uuesti ja uuesti üle oma mänge, õppides nii punktidest kui vigadest, et saada veelgi paremaks. Samamoodi võiks olla meile kasulik teha märkmeid, pilte või klippe, et märkida üles vaheetappide saavutamist teekonnal oma eesmärgi suunas. Nii on lihtsam vaadata tagasi, kui oleme selle saavutanud.

Isegi kui sul ei ole hetkel edulugu, mida analüüsida, siis Huangi sõnul võib teekonna metafoori kasutades õppida mineviku kogemustest. Sulge silmad ning mõtle oma viimasest õnnestumisest, millestki mille üle oled eriti õnnelik või uhke ning sellest, kus oled täna. Seda meelde tuletades ja protsessi läbi mõeldes võid näha teekonda oma järgmise edulooni.

Aakeri sõnul on need uuringud olulised kuna nad heidavad valgust põhiküsimustele nagu mis on edu ja kuidas seda saavutada? Enamus eeldab, et edu on midagi, mille oled saavutanud - tunnustus, staatus, raha - ja see on seotud korraks tekkiva õnnetundega hetkel, et oled eesmärgi saavutanud.

Teine viis edu määratleda põhineb tegevustel, mida jätkad ka siis, kui oled eesmärgi saavutanud ja mis aitavad sul hoida või isegi edasi viia oma edusamme erinevates olulistes eluvaldkondades. Seetõttu on parem mõõdik edule see, kui palju sa tunned, et oled arenenud, õppinud ja milline on sinu võimekus muuta harjumusi, et veelgi kaugemale jõuda. Teekonna mõtteviis aitab kaasa sellist tüüpi edule.